Rakenduslikust antropoloogiast ja rakendusliku antropoloogia suvekoolist õpinguid alustava folkloristika doktorandi pilgu läbi
20. augusti keskpäeval alustasime sõitu Lätti, Cesisesse, Rucka mõisasse antropoloogide suvekooli. Lisaks minule kuulusid nn Tartu tiimi Helleka Koppel, Keiu Telve, Liisi Reitalu ja Igor Mikeshin. Järjekorras kolmas Baltic Summer School of Anthropology keskendus tänavu rakenduslikule antropoloogiale. Neli päeva kestvale üritusele saadeti üle mitmesaja sooviavalduse, millest korraldajad valisid välja kuuskümmend Euroopa erinevaist paigust, sealhulgas meiegi avaldused.
Kahtlejast tegutseda soovijaks
Esimesel õhtul suvekoolis peetud vestluse käigus meenutas Helleka mulle minu enda mõne aasta tagust seisukohta. Nimelt olin Helleka sõnul paar aastat tagasi olnud väga skeptiline rakendusliku antropoloogia suhtes. Ma vististi enam ei taha tunnistada, et oleksin olnud skeptiline, pigem olid mul omad kahtlused antropoloogilise teadmise rakendamise osas. Tagantjärgi vaadates näib mulle, et soovisin meeleheitlikult luua illusiooni, et minu kui uurija tegevus ei mõjuta kuigi palju uuritavate elu. Samuti leidsin, et minu ülesanne piirdub kirjeldamise, sünteesimise ja analüüsimisega. Arvatavasti olen suures osas tänu magistritöö (Koppel 2015) kirjutamisele oma arvamust muutnud.
Seda muutust ilmestab taas suvekooli vestlus kahe Bremeni Ülikoolis kultuuriantropoloogiat/etnoloogiat õppiva saksa üliõpilase, Timi ja Alexiga. Pärast esimest, Dan Podjedi (Ljubljana Ülikool) peetud loengut “Get ready for steeplechase: The career of an applied anthropologist” hakkasime arutama, kas me kujutaks ette, et töötame kuskil firmas, mis kasutab antropoloogide abi oma toodete või teenuste paremaks müümiseks. Keegi meist ei kujutanud ja seda eelkõige põhjusel, et me ei taha kaasa lüüa kapitalistliku tarbimiskultuuri ideoloogilises süsteemis. Samas selle vestluse käigus jõudsin arusaamisele, et isegi kui soovida näiteks välja astuda tarbimise lõputust ringist, siis see on võimatu. Seega, miks mitte püüda muuta tarbimist vastutustundlikumaks, püüda mõista inimeste ootusi, eelistusi ja toota tõepoolest neid asju ning pakkuda neid teenuseid, mida inimesed tahavad ja vajavad. Kui uurija mõju uurimisobjektile on nagunii vältimatu, siis miks ei võiks antropoloog, etnoloog või folklorist olla aktiivne vahendaja erinevate huvigruppide ja institutsioonide vahel, pakkuda lahendusi põletavatele ühiskondlikele probleemidele, luua ise uusi keskusi, mis aitavad kaasa ühiskonna muutmisele ja üksteise mõistmisele.
Mis on rakenduslik antropoloogia?
Rakenduslikust antropoloogiast võib mõelda mitmel tasandil. Ühelt poolt, nii nagu Tallinna Ülikooli dotsent Carlo A. Cubero suvekooli lõpetavas ümarlaua vestluses ütles – tema jaoks on antropoloogia elustiil, maailmanägemisviis ja praktika. Antropoloogia on per se rakenduslik kõige näol, mida antropoloog teeb, olgu selleks tegevuseks kirjutamine, filmitegemine või sõnavõttude avaldamine. Samas, tuginedes Dan Podjedi ja Jeppe T. Linneti (Lõuna-Taani Ülikool) loengutele ning öeldule, võib rakenduslikku antropoloogiat näha kui brändi. See on bränd, mille abil firmadele, valitsusele või teistele asutustele müüa nõustamisteenust, kvalitatiivseid uuringuid, aga ka tulevastele üliõpilastele pakkuda konkreetset õppekava. Lisaks võib rakenduslikust antropoloogiast (ning laiemalt kultuuri uurimisest) mõelda kui ülikoolide ja kultuuriuurijate ellujäämisstrateegiat – seda nii olukorras, kus teaduse ja hariduse rahastajad eeldavad üha suuremat ühiskondlikku kasutegurit humanitaar- ning sotsiaalteaduslikest uurimustest, kui ka meedias ilmunud lugude keerises, kus arutletakse humanitaar- ja sotsiaalteaduste kasulikkusest/kasutusest.
Olen doktorant, humaniora doktorant
Pean tunnistama, et mulle meeldib elu ülikoolis. Iga õppeaasta algus tekitab ärevust ja mitte ainult sel aastal, minnes vastu doktorantuuriõpingutele, vaid ka siis, kui olen olnud akadeemilisel puhkusel või õpingute lisa aastal. Ma tahan uskuda, et sobin akadeemiliseks karjääriks. Kõlagu see nüüd veidi naiivselt, kuid ma tahan uskuda, et see, millest konverentsidel, seminaridel või loengusaalis räägitakse, aitab inimestel – nii akadeemias kui ka väljaspool seda – üksteisest paremini aru saada. Ma usun, et olles folkloristika doktorant, suudan ma oma teoreetiliste teadmiste ja välitööde tegemis- ning analüüsioskuse rakendamisel luua ühiskondlikku lisaväärtust. See tähendab, et ma ei karda jääda akadeemilise ringkonna ning uuritavate huvigruppide tule vahele. Ma arvan, et teadust on võimalik teha nii, et pakutakse kvaliteetset uurimistööd akadeemiale, kuid samaaegselt praktilisi lahendusi ühiskonnale. Mulle väga meeldis suvekoolis Uppsala Ülikooli etnoloogi Paul Agnidakise loeng (uurimis)tööst Rootsi post-industriaalsetes väikelinnades. Valitsuse tellimusel uuris Agnidakis, kuidas muuta paremaks väikelinnade elanike elukvaliteeti, küsides sealjuures kriitiliselt, mida üldse tähendab mõiste elukvaliteet. Agnidakise töö näitab, kuidas akadeemilises maailmas omandatud tausta, teadmisi ning oskusi nn päris elus, reaalselt, kasutada.
Samas, pean tunnistama, et mulle meeldib omada mitut plaani. Kui siiski ilmneb, et ma ei sobi või kui tähed taevas ei soosi mu akadeemilist karjääri, siis tahaksin ikkagi teha seda, mis mulle tõeliselt meeldib. Mulle meeldib antropoloogia, etnoloogia, folkloristika – mulle meeldib see maailmanägemisviis ja ma ei kahtle, et sellel on rakendatavust väljapool akadeemilist maailma. Seetõttu nõustun suvekooli osalejatega, et iga noor antropoloog, etnoloog või folklorist peaks oma õpingute käigus läbi viima rakenduslikke projekte. Need projektid on vajalikud kas või selleks, et saada juurde oskusi, kuidas selgitada akadeemiast väljaspool olevatele inimestele oma tegevuse sisu. Samuti aitavad rakenduslikud projektid kasvatada enesekindlust, et antro-etno-folk erialadele omased meetodid ning teoreetiline pagas suudab tõepoolest ühiskonnale pakkuda vajalikku teadmist. Ja ei pea kartma ühiskondlikult olulistel teemadel kaasarääkimist ja -tegutsemist, isegi kui esmapilgul võib see tunduda ekstreemspordina.
Koppel, Katre 2015. Esoteeriline keha ja spirituaalne sünnitus uusvaimsuse miljöös Algallika kogukonna näitel. Magistritöö, käsikiri Tartu Ülikool etnoloogia osakonnas. URL: http://dspace.utlib.ee/dspace/bitstream/handle/10062/47300/Koppel_Katre.pdf?sequence=1