Antropoloogia alustaladest ehk etnograafilisest mõtlemisest
Igal erialal on oma korduma-kippuvad-küsimused – ka RAKi igapäevases suhtluses oma tellijate ja klientidega kerkib neid sageli üles. “Etnograafiline mõtlemine kui antropoloogia üks alustala? Aga mis vahet on sel ja disainmõtlemisel?” on üks neist, millele ikka vastust oodatakse. Seda enam, et oma töömeetoditest ning antropoloogiast rääkides nimetame etnograafilise mõtlemise raamistikku kõige väärtuslikumaks “tööriistaks”, mis meid teistest eristab.
Just seetõttu võtsime RAKi võrgustiku antropoloogidele mõeldud lugemisklubis kõige esimeseks raamatuks, mida üheskoos läbi närida ja peegeldada, antropoloogi ning strateegiliste muutuste juhi Jay Hasbroucki “Ethnographic Thinking: From Method to Mindset” (Routledge, 2017).
Mõlemad – nii disain- kui etnograafiline mõtlemine – tegelevad inimgruppide, näiteks toote kasutajaskonna uurimisega, et aidata kaasa tootearendusele või lahendada ettevõttes esile kerkivaid probleeme. Kui disainmõtlemine on rohkem suunatud konkreetsetelt piiritletud probleemide lahendamisele, siis etnograafiline mõtlemine keskendub palju tugevamalt probleemi(de) olemuse terviklikule nägemisele. Erinevalt disainmõtlemisest, on sel potentsiaal avastada ka näiteks ettevõttes endas leiduvaid süsteemseid või kultuurilisi komistuskive ning pakkuda välja lahendusi, mis neid kas siluks või hoopis kasulikuks pööraks. Teisisõnu, muuta organisatsioonikultuuri laiemalt. Hasbrouck toob näite, milles klientide mõtteline hõlmamine tootearendusse ehk siis ‘klientide’ ümbermõtestamine ‘partneriteks’ aitas sügavuti muuta ettevõttesisest toimimist ning viia uuele tasandile ka avalikud suhted.
Foto: ethnographicmind.com
Etnograafilise mõtlemise raamistik ei tegele ainult kitsamalt klientide vajaduste tuvastamisega, vaid võtab luubi alla praktikaid ettevõttes endas – kuidas toimib näiteks tööalane kommunikatsioon või millised kultuurilised erinevused esinevad rahvusvahelise firma erinevates sektorites; kuidas need omakorda mõjutavad üleüldist heaolu nii klientuuris kui ka firmasiseselt. Esile võivad tulla ka taipamised, mis võivadtellija panna ka raskete faktide ette, viidates sisemiste muutuste vajadustele. Tegelikult on antropoloog oma tööd teinud hästi, kui sellest kooruvad välja ebamugavad küsimused nagu näiteks: kas ettevõte on loonud soodsa keskkonna uute ideede loomiseks? Kas teatakse, millised normid, tavad ja kultuurilised mehhanismid toetavad või pärsivad loovust? Kas tööandjal on olemas ettevõttesisene strateegia, et kultiveerida õhkkonda, mis motiveeriks olema uuenduslik ja kohanev? Kõik see saab anda väärtuslikku sisendit näiteks tööandja brändingule.
Üks põhilisi meetodeid, mida antropoloogia rakendab, on osalusvaatlus. Hasbrouck toob näite, kus temal ja ta kaaslastel oli ülesanne vaadelda haiglaõdede töörutiini ning leida võimalusi uuendusteks. Pikalt lahti jutustatud näitest tuleb väga hästi välja, kui tähtis oli põhjalik ja avatud tähelepanuga vaatlus, et märgata olulist kitsaskohta õdede tööstruktuuris. Kui õdesid küsitleti, siis see probleem ennast kordagi ei ilmutanud. Seda üleüldse ei tajutudki probleemina, sest nähtavasti oldi seni “hakkama saadud” ilma intsidentideta.
Ja probleem? See seisnes õdede ravimimajanduses. On ilmselgelt elutähtis, et patsientideni jõuaksid õiges koguses õiged ravimid. Samas oli õdede töö juures tavapärane, et teel ühe patsiendi juurest teise juurde tuli neil ette mitmesuguseid vaheülesandeid patsientidelt või haigla personalilt, mis lükkasid ravimite jagamise teinekord isegi rohkem kui tunni võrra edasi. Sellises stressirohkes keskkonnas tuli õdedel kas tagantjärele meelde tuletada, millist ravimit kellele viia – samal ajal kui neil olid kaasas mitme erineva patsiendi ravimid- , või alustada sootuks nullist.
Kirjeldatud töökultuuris olid katkestused pigem reegliks kui erandiks ja õdedelt eeldati vaikimisi, et nad suudavad detailselt meeles hoida mitut olulist asja korraga. Potentsiaalselt eluohtliku probleemi võimaldas tuvastada alles terane kõrvalpilk. Lahendus osutus iseenesest lihtsaks: ravimite laialijagamise ajal oli edaspidi lubamatu õdesid segada. Lepiti kokku, et sel ajal kannab õde mingit lihtsat visuaalset tähistajat, mis oleks kaugelt märgata ja laseks segamatult oma ülesanded lõpuni viia. Lihtsustati ka ravimite süstematiseerimist.
Foto: ethnographicmind.com
Eelnev näide aitab aru saada, kuidas erinevad antropoloogilised meetodid on kalibreeritud märkamatute kitsaskohtade või ka võimaluste märkamiseks. Kõik, mis puudutab hetki või detaile, mis ei kuulu tavamõistes nö kõne alla või asuvad mingis igapäevases nähtamatus banaalsuses, ent ometi peidavad endas ohtralt olulist informatsiooni (nn hidden obvious), kuulub antropoloogi erialasesse huvisfääri.
Jay Hasbroucki raamat on väga ladus ja ülevaatlik etnograafilise mõtlemise kui rakendusliku antropoloogia ühe alustala tutvustus. See pakub ka näpunäiteid ja inspiratsiooni, kuidas kõik meist saavad omaks võtta erinevaid elemente, mis seda mõtlemisviisi iseloomustavad. Raamat inspireerib kultiveerima katkematut uudishimu, õppima algatama vestluseid, pöörama tähelepanu lugudele meie ümber ning esitama ka oma ideid kaasakiskuvate lugudena.