Antropoloogia eetilisest rakendamisest

Antropoloogide seas on alati rohkelt poleemikat tekitanud eetika küsimused. Tegemist on teadusharuga, mille raames käsitletakse kohati väga tundlikke teemasid (näiteks alkoholi ja narkootikumide tarvitamine, meditsiin, religioon jm). Antropoloog kogub oma allikad üldjuhul ise ning tema informandid on omamoodi kaastöölised, kes oma vabast tahtest on nõus uurijaga infot jagama. Seetõttu on antropoloogide ametieetika esimeseks ja olulisimaks põhimõtteks hoidumine uurimuses osalevate inimeste kahjustamisest. Üheks kurikuulsaks valdkonnaks, mis antropoloogide töö eetikaga korduvalt vastuollu on läinud, on sõjandus.

Antropoloogid sõjas ning ajalooline taak

Eelmisel nädalal avaldas Foreign Policy artikli, milles juureldakse antropoloogide töö üle USA sõjaväes (Kassel, Whitney 2015, The Army Needs Anthropologists). Nimelt lõppes aastal 2014 kaheksa aastat väldanud programm Human Terrain System, mis viis humanitaar- ja sotsiaalteadlasi koos USA väeüksustega Iraaki ja Afganistani, et vahendada sõjaväelastele sealset kultuurilist konteksti. Antropoloogide seas palju pahameelt tekitanud programmi väidetavaks eesmärgiks oli kultuurilise kompetentsi abil muuta sõda veretumaks ning seega inimsõbralikumaks. Samas läks Human Terrain System otseselt vastuollu Ameerika Antropoloogide Assotsiatsiooni eetikakoodeksiga, mille järgi ei tohi antropoloogi tegevus mitte mingil moel kahjustada tema informante ning kõiki osalejaid tuleb teavitada sellest, kuidas tulemusi kasutatakse. Kuigi veretum sõda on kahtlemata positiivne eesmärk (juhul kui sõda käsitleda möödapääsmatuna), ei saa mööda vaadata faktist, et kogutavat informatsiooni kasutati info jagajate alistamiseks.

Antropoloogide ametieetika on seotud ka distsipliini maine küsimustega. Uurija vastutab ka teiste enda distsipliini esindajate ees. Paljude antropoloogide valus reaktsioon rakenduslikele projektidele, eriti just sõjanduse valdkonnas, on kergesti mõistetav, arvestades kolonialismi ja imperialismi teenimisega kaasnenud taaka, mida ei ole veel täielikult maha raputada suudetud (vt ka Gross, Toomas 2003, Kolonialismi pärandist antropoloogias. – Vikerkaar, 101–114). On ju antropolooge ennegi süüdistatud teiste rahvaste alistamiseks ja valitsemiseks kasutatava info kogumises. Antropoloogia professor Roberto J. González võtab oma artiklis „The Rise and Fall of Human Terrain System“ (2015) antropoloogia eesmärgi ning eetika küsimused kokku, pannes vastutuse lisaks uurijale ka tellija õlule. Ta toob välja, et riigid võiksid üldise heaolu nimel rahastada sotsiaal- ja kultuuriteaduste vallas pigem selliseid projekte, mida kasutataks vastastikuse arusaamise ja mõistmise süvendamiseks, mitte relvana kellegi vastu.

Probleemid ja ohud

Rakendusliku antropoloogia ette kerkib üldiselt, võrreldes akadeemia seinte vahele jääva teadustööga, rohkem eetilisi probleeme. Lisaks klassikalisele uurija-informandi vahekorrale, milles küll rolli mängib ka akadeemia, on rakenduslikes projektides lisaks tihti veel vähemalt üks osapool, milleks on akadeemiaväline rahastaja. Antropoloogiline uurimus, mis lähtub kellegi teise, mitte uurija enda isiklikust huvist, on problemaatiline mitmel põhjusel. Töö tellijaks võib olla riiklik institutsioon, firma, mittetulundusühing vms, millel on seoses uuringuga oma eesmärgid. Antropoloogi otsustada on aga, kas pakutav töö on tema jaoks eetiliselt vastuvõetav või mitte.

Kuigi antropoloogil on oma tegevuse mõju lõpuni võimatu ette näha, on oluline, et ta tagaks oma informantide kaitse igas olukorras. Lisaks informantidele on uurijal rakenduslike projektide puhul eetilised kohustused aga ka tellija suhtes. Tööd tehes tuleb püüelda sinnapoole, et tellija saaks vastused oma küsimustele ning samas oleks kõigile uuringus osalejatele vajadusel tagatud anonüümsus. Antropoloog ei saa väljale minnes lõplikult ette näha, millist informatsiooni temaga jagama hakatakse, mistõttu ei saa ette välistada konfidentsiaalse info sattumist tema valdusesse. Küll aga vastutab ta selle eest, mis saab niisugusest informatsioonist pärast seda, kui see on tema diktofonis või märkmetes salvestatud.

Tänapäeval kasutatakse antropoloogias laialt ka infotehnoloogiat ning välitöid võidakse viia läbi näiteks sotsiaalmeedias (vt ka Collins, Samuel Gerald ja Durington, Matthew Slover 2015, Networked Anthropology. A Primer for Ethnographers). Selliste meetoditega kaasneb info, sealhulgas pildi- ja videomaterjali, enneolematult kiire ja lai levik, mis tõstatab uusi probleeme. Suurenenud on võimalus, et konfidentsiaalne materjal satub valedesse kätesse või tõlgendab keegi uurija tööd nii, et see võib kahjustada teatud indiviide või gruppe. Seetõttu on uurimismaterjalide kasutamine antropoloogidel tänapäeval varasemast veelgi kõrgendatuma tähelepanu all.

Head kavatsused

Kui akadeemias töötavate uurijate jaoks võib rakenduslikul maastikul tegutsemine ka tänapäeval tunduda vahel ohtlike piiride kompamisena, siis rakendusantropoloogid põhjendavad oma tegevust vajadusega kasutada enda teadmisi ühiskonna hüvanguks. Kui kvalitatiivsete meetodite näol on olemas tööriistad, mille abil on võimalik süvendada mõistmist, ükskõik, kas siis religiooni, töökultuuri, tootearenduse vm valdkonnas, siis on antropoloogi ülesandeks võtta vahemehe roll. Seejuures on oluline, et ei mindaks mööda eetikapõhimõtetest, ükskõik, kas tegutsetakse era- või avalikus sektoris. Oluline on, et kõik uuringuga seotud inimesed teaksid, mis on tegevuse eesmärgiks ning et neil on õigus osalemisest või osale küsimustele vastamisest keelduda. Samas on antropoloogi ülesandeks teavitada ka rahastajat juba ette antropoloogide üldistest eetikaprintsiipidest, et hiljem ei tekiks olukorda, kus tellija tunneb, et teda on petetud, sest osa informatsiooni on uurija jätnud temaga informandi kaitsmise põhjustel jagamata.

Kuigi rakenduslik antropoloogia on valdkond, kus uurijal tuleb pidevalt esitada endale oma töö eetilisusega seotud küsimusi, on siiski just rakenduslikud uuringud üks võimalus sotsiaal- ja humanitaarteadlastel ühiskonna heaks oma panus anda. Ära ei tohiks aga unustada seda, et iga antropoloogilise uurimusega on seotud peale uurija veel grupp inimesi, kelle huve ei tohiks antropoloog lähtuvalt oma ametieetikast kahjustada. Rakendusliku antropoloogia eesmärgiks võiks seega olla erinevate gruppide hääle kuuldavakstegemine nii, et oma tegevuses minnakse paljukasutatud loosungist „Do no harm!“ („Ära tee kahju!“) sammuke edasi, püüdes võimalusel teha midagi paremaks. Kuigi siinkohal jääb avatuks diskussioon sellest, kellel on õigus otsustada, mis on parem, algab kõik headest kavatsustest.