fbpx

Antropoloogia ja tehnoloogia – kelle tassike teed?

technology-old-days-best-300x233

Tulnud otse gümnaasiumi reaalkallakuga klassist Tartu Ülikooli etnoloogiat õppima, ei suutnud ma ikkagi lõplikult otsustada, kas ma olen rohkem reaal või humanitaar. Tajusin, et mul on keskmisest humanitaarist rohkem teadmisi reaalvallas, samas teadsin, et ei suuda paljustki reaalvaldkonda kuuluvast niivõrd vaimustuda, et oma elu jäägitult ainult arvudele ja tehniliste mehhanismide toimimisele pühendada. Nüüd, kus olen end pidanud igapäevaselt palju rohkem erinevate tehnoloogiatega kurssi viima, saan aru, et reaal- ja humanitaarmaailma selline vastandamine pole ilmtingimata vajalik.

Palju on räägitud antropoloogia ja eriti rakendusliku antropoloogia vajadusest transdistsiplinaarsuse järele. Kui koostöö sotsioloogide, inimgeograafide, urbanistide jtsocialia valdkonna ekspertidega tundub paljudele etnoloogidele/antropoloogidele vägagi vastuvõetav, siis perspektiiv minna „väljale“, kus ootavad ees tehnika, insenerid ja keerulised infotehnoloogilised lahendused, paneks paljusid uurijaid esmajoones vastama: „Tänan, aga see ei ole minu tassike teed!“ Osalt on selle põhjuseks kindlasti see, et antropoloogid teadvustavad endale selgelt (ja kuidas nad saaksidki teisiti) oma humanitaarset tausta. Juba karjäärivalikul jäeti tehnikaga seonduv erinevatel põhjustel kõrvale – olgu nendeks põhjusteks teadmiste või huvi puudus, nõme füüsika õpetaja keskkoolis, saamatus elektrooniliste masinatega toimetulekus vms.

Tegelikult suudaks rakenduslik antropoloogia tehnoloogiavaldkonnale palju juurde anda. Viimane on kiiresti arenev, selle järgi on tänapäeva maailmas tohutu nõudlus, samal ajal on suur osa tehnoloogiast seotud tavaliste inimestega igapäevaeluga (vt ka Jaanika Jaanitsa antropoloogia- ja disainivahelisi seoseid avavat artiklit). Probleem on aga selles, et n-ö tavakasutajatele mõeldud tehnoloogia kipub tavalise inimese jaoks liiga kiiresti arenema, mistõttu olekski etnoloogide üheks ülesandeks kokku viia inseneride nägemus ja kompetents ning n-ö päris inimeste kogemused ja vajadused.

Blogis Ethnography Matters on Nick Seaver näidanud, miks on tehnoloogiate arendamise juurde antropoloogi pilku vaja. Tegeledes helisüsteemide, täpsemalt muusika soovitamise süsteemide algoritmide arendamise teemadega (nt süsteemid, mida kasutavad Spotify, Deezer, Pandora jms), on ta välja toonud, et inimtüüpide, kes mingit konkreetset muusikakeskkonda loob, ja nende keskkondade kasutajate vahel võib ilmneda suuri erinevusi. Seaver väidab, et valdav osa inimesi on suhteliselt muusikaleiged – nad kas ei kuula üldse või kuulavad harva muusikat, aga igal juhul pole neile inimestele muusika kui selline igapäevaselt ülioluline. Samas kui uute platvormide loojad ise pühendavad suuremast osast oma ajast (ja rahast) kõigele muusikaga seonduvale, sh valivad ka töö selles valdkonnas. Seaver näeb sellises olukorras etnoloogi ülesandena neid kahte gruppi lähendada ja mõlema poole teadmisi vahendada, aidates süsteemi arendajatel mõista, et tavalise kasutaja ootused ning muusikamaitse on hoopis midagi muud kui arendaja oma ideaalses (muusika)maailmas on ette kujutanud. Sealjuures pole süsteemide loomisel vaja arvestada ainult sellega, kui palju raha on keegi valmis teatud teenuste kasutamiseks kulutama või mitme klikiga jõutakse sobiva tulemuseni, vaid ka päriselt mõista väljaspool süsteemiloomet olevaid inimesi nende kultuurilises keskkonnas.

Etnoloog aga ei pea tehnoloogia uurimise valdkonnas ilmtingimata võtma n-ö vahemehe rolli tehnoloogiate arendajate ja n-ö lõpptarbijate vahel. Marisa Leavitt Crohn kirjeldab samas blogis oma välitöökogemust NASA kosmoseteaduse inseneride meeskonna seas, kus ta muuhulgas uuris kosmoselaevades kasutusel olevaid tarkvarasid ja nende iganemisprotsessi. Uuritavate NASA inseneride ülesanne oli kosmosesse teele saadetud tarkvarasid aeg-ajalt täiustada, kusjuures näiteks ligi kümme aastat tagasi kosmosesse  saadetud kosmoseaparaadile vajalike tehnika- ja tarkvarauuenduste tegemine võis olla küllaltki väljakutsuvaks ülesandeks.

Pidades silmas tehnoloogiate arengut laiemalt, aga võttes siiski aluseks nende spetsiifilise kasutamiskeskkonna kosmoseteadusega tegelevas jaamas, tõi Crohn välja, et tulevikus mistahes tehnoloogiatele tekkivad nõudmised võivad meid viia tagasi vanade, juba peaaegu unustatud, ent siiski kunagi läbi proovitud ja toimivate tehnoloogiate, insenerilahenduste ja tehniliste teadmiste taasväärtustamiseni. Crohn näeb seal võimalust, kuidas varasematest praktikatest ja mõnes mõttes ka juba iganenud süsteemide toimimisest on tulevikus võimalik saada rikastavaid teadmisi ja taasleida vajalikke tehnoloogiaid. Sealjuures aga võib minna vaja antropoloogide abi, kuna suur osa  IT-spetsialiste tegelevad igapäevaselt uute lahenduste loomise ja olemasolevate programmide pisivigade tuvastamisega ega tunne vajadust silmas pidada niivõrd laiahaardelist ja minevikuga arvestavat pilti. Meil on võimalus õppida varasematest praktikatest tuleviku tarvis, kus võib olla tekkinud olukord, et inimeste nõudmised süsteemide toimimiseks on arenenud teistsuguses suunas, kui me praegu arvame neid kulgevat.

Teema lõpetamiseks tahaksin välja tuua ühe tähelepaneku, mis mulle erinevaid tehnoloogiat ja antropoloogiat koos käsitlevaid artikleid lugedes silma jäi. Nimelt on tendents pigem selles suunas, et algselt antropoloogi hariduse saanud inimesed on hakanud huvituma tehnoloogiast ja selle uurimisest antropoloogiliste meetoditega, hiljem end tihti ka tehnoloogiaharidusega täiendades (nt Nick Seaver, Marisa Leavitt Crohn, Paul Klipp, Amelia Guimarin jt). Veidike küll idealiseerides võiksid Eesti antropoloogid võtta endale ülesandeks teadvustada ühiskonnas rohkem antropoloogilise lähenemise tugevusi ja tekitada olukord, kus insenerid hakkavad huvi tundma meetodite vastu, mida kasutavad humanitaarid. Või vähemalt oskaksid nad meie meetodeid rohkem väärtustada. Samamoodi võiksid Eesti humanitaarid rohkem uurida tehnikamaailma, seal toimuvat tavainimesele arusaadavaks tõlkida ning nii omakorda lisandväärtust luua. Selle peale lööks teetasse kokku küll.

 

Studying Up: The Ethnography of Technologists

Engineering obsolescence

Making! The Other Story: Robot#10, Twins Separated at Birth, and Hacker Mama