Antropoloogia rakendusvõimalustest meditsiinis ja tervishoius
Meditsiiniantropoloogiat võib olemuslikult pidada antropoloogia üheks rakenduslikumaks alasuunaks. Meditsiiniantropoloogide tööpõld on lai nii akadeemias kui ka väljaspool, ulatudes näiteks ühe konkreetse meditsiinisüsteemi arendamisest ja täiustamisest kuni kohalike inimeste ja valitsuse või rahvusvaheliste organisatsioonide vahelise suhtluse korraldamiseni kriisiolukordades. Eestis on meditsiiniantropoloogia kahtlemata uus valdkond ning tervishoiutöötajate ja meditsiiniantropoloogide koostöö on hetkeseisuga vähelevinud. Üheks lootustandvaks näiteks on siiski Tartu Tervishoiu Kõrgkool, kus juba neljandat aastat õpetab antropoloog ja Tallinna Ülikooli sotsiaaltöö doktorant Davide Ticchi õenduse ja ämmaemanduse erialade üliõpilastele meditsiiniantropoloogia kursust.
Et kokku tuua meditsiini ja kultuuri- ning sotsiaalteaduste taustaga inimesi, toimus 14.—18. märtsil Tartu Ülikoolis kultuuriteaduste ja kunstide instituudis Tartu Nefa Rühma ja Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi eestvedamisel loengusari „Medical Anthropology and Medicine“. Loengusarja viis läbi Austria meditsiiniantropoloog Margret Jäger, kes tutvustas meditsiiniantropoloogia peamisi põhimõtteid ja suundumusi, kõneles inimõiguste ja eetika rollist meditsiinis antropoloogilisest perspektiivist lähtudes, selgitas tervisekampaaniate tagamaid, rääkis kaasaegsetest trendidest, nagu arstide ja patsientide mobiilsus ning terviseturism, ja juhtis tähelepanu väljakutsetele, mis on eriomased tänasele kultuuriliselt pluralistlikule ja globaliseerunud maailmale. Loenguid rikastasid näited Margreti uurimistööst ning kogemustest meditsiiniantropoloogina töötamisest Austrias ja Brasiilias. Kuid mida täpsemalt on meil, humanitaar- ja sotsiaalteadlastel, loengutel kuuldust õppida?
Koostöö alused
Margreti loengutest jäi mitmelgi korral kõlama mõte, et antropoloogide ja arstide koostöö aluseks on peaasjalikult ühise keele leidmine. Selleks tuleks üksteisega jagada kogemusi ja kompetentsi, mis on omandatud inimestega töötades — on ju nii meditsiini kui antropoloogia huviorbiidi keskmes just inimene. Ei saa alahinnata ka keeleliste väljendite, mõistete ning põhiliste teoreetiliste lähenemiste ja käsitluste selgekstegemist. Meditsiinilise keele ja mõistete õppimisel tuleb antropoloogidel vaeva näha selleks, et suuta arusaadavalt ja võimalikult lihtsalt meditsiinitöötajatele edasi anda oma sõnumit ning luua ühtne alus suhtluseks. Teisalt on tulemusliku koostöö eelduseks arstide ja tervishoiutöötajate avatus antropoloogia põhimõtetele ja antropoloogias kasutatavatele meetoditele. Antropoloogide seisukohast on kindlasti vajalik õppida põhjalikult tundma kohalikku tervishoiusüsteemi ja ka ise haiglates arstide-õdede rutiinses igapäevatöös osaleda, et paremini mõista meditsiinisüsteemi tugevusi ja kitsaskohti.
Antropoloogia panus
Margret Jägeri loengute põhjal saab välja tuua neli valdkonda, kuhu antropoloogidel oleks võimalik panustada: tervishoiu- ja meditsiinitöötajate õpetamine kõrgkoolides, kohaliku ja välisriikidest pärit personali koolitamine; praktiline töö haiglas; rahvatervishoiu ja meditsiinisüsteemiga seotud projektides ning temaatilistes töögruppides osalemine.
Õpetades ja koolitades tervishoiutöötajaid, saavad antropoloogid panustada arsti ja patsiendi vahelise suhtluse kvaliteedi tõstmisesse – näiteks juhtida tähelepanu asjaolule, et haiguste ja tervisega seonduvad uskumused on alati läbipõimunud kultuurilise ja sotsiaalse kontekstiga ning need uskumused mõjutavad otseselt patsiendi tõlgendusi haigusest ja tema tervisekäitumisest. Arsti teadlikkus sellest, kuidas patsient ise oma haigusloost aru saab, võimaldab paremini kujundada raviprotsessi, selgitada ravi põhimõtteid ning aitab vajadusel ületada suhtluses esinevaid takistusi. Tulenevalt distsiplinaarsest taustast on antropoloogidel teadmised ja oskused, mis võimaldavad neil õpetada tervishoiutöötajaid oma tegevuste ja otsuste üle reflekteerima. Samuti saavad antropoloogid tõsta arstide ja teiste tervishoiutöötajate kultuurilist kompetentsi selles osas, kuidas töötada inimestega, kellel on teistsugune kultuuriline või religioosne taust ja mida tuleks sealjuures arvesse võtta.
Kultuuriline kompetents juhatab meid otseselt praktilise tööni haiglas. Antropoloogi jaoks võibki see näiteks tähendada arstide nõustamist küsimusttekitavate ja konfliktsete olukordade juures, olgu need tingitud kultuurilistest, religioossetest, rahvuslikest või sügavalt isiklikest ning perekondlikest põhjustest. Siinkohal on antropoloogi roll olla erinevate sotisaalsete gruppide väärtushinnangute ja arusaamade vahendaja ja selgituste pakkuja ning samas abiline arstile, kes on oma sõnumi viimisega patsiendile hätta jäänud (võime mõelda kas või tõlkeabi otsimisele).
Rahvatervishoiu ja meditsiinisüsteemiga seotud üleriigilistele avalikkusele suunatud projektidele keskendus Margret Jäger tervisekampaaniateteemalisel loengul. Tuginedes mitmele Austria näitele, on Margreti soovitus igasuguste tervisekampaaniate läbiviimiseks lihtne: kampaania õnnestumiseks on mõistlik kaasata meeskonda antropolooge, kes osalevad nii kampaania ettevalmistamises kui ka kokkuvõtete tegemisel ja hindamisel. Antropoloogide võimuses on luua sihtgrupiga otsene kontakt ning koguda kavandatava kampaania kohta arvamusi, jälgida inimeste tervisekäitumist ja uurida sihtgrupi vajadusi.
Milline mõju on kampaaniates kasutataval visuaalsel materjalil? Pärast taoliste piltide kasutamist rinnavähi varaseks avastamiseks loodud kampaaniates uskus 55% uuringus osalenud Austria naistest, et 40-aastastel naistel esineb rohkem rinnavähki kui 65-aastastel.
Viimaks mõtteks, mis Margreti loengutest kõlama jäi, on, et antropoloogidest võib olla kasu erinevate töögruppide, komisjonide ja nõukogude liikmetena. Antropoloogid saavad pakkuda meditsiinilisest perspektiivist erinevat vaadet ning tuge eetikaküsimuste lahendamisel või konkreetsete patsientide ja patsiendigruppidega – näiteks krooniliste haigete, vanurite, erinevate rahvus- ja kultuuriliste gruppide ja vähemustega – töötamisel.
Lõpetuseks mõned lingid, ärgitamaks mõttetööd.
Tutvumiseks: Society for Medical Anthropology
Millal peaksime meie Eestis hakkama mõtlema sarnasele projektile? The Migrant Friendly Hospitals Project
Milliseid kampaaniaid võib pidada headeks, milliseid ebaõnnestunud näideteks?