Antropoloogid: kõik EKRE valijad ei ole vihased, mässavad ja tagurlikud

Helelyn Tammsaar, Katre Koppel ja Jaanika Jaanits Rakendusliku Antropoloogia Keskusest tegid aasta alguses uuringu rahvuskonservatiivselt meelestatud inimestega. Praeguses poliitilises olukorras, kus teineteisemõistmist on järjest vähem, tundsid nad, et väga oluline on uuringu tulemusi ka laiemalt jagada.
Valimisaegsel perioodil võimendub kalduvus jagada ühiskonnaliikmeid poliitilise kuuluvuse alusel. Nii valimiskompassid kui ka erakondade toetuste uuringud püüavad määratleda ja grupeerida inimesi poliitilise maailmavaate ning erakondade valimisplatvormide põhjal.

Kategoriseerimine on aga paratamatult lihtsustav. Selline lihtsustatud vaade, mida taastoodab ka meedia ning erakondade endi ebapiisav tunnetus oma valijaskonna mitmekesisusest, põhjustab polariseerumist ega lase märgata ühisosa, mida on Eesti inimeste vahel tegelikkuses üllatavalt palju.

Rakendusliku Antropoloogia Keskus tegi jaanuarikuus 40 süvaintervjuud erinevas vanuses, erineva haridus- ja sotsiaalmajandusliku taustaga inimesega üle Eesti. Uuringu eesmärk oli saada sügavam ja mitmekülgsem vaade rahvuskonservatiivsetest hoiakutest.

Vestluste käigus kaardistasime suhtumist nii ühiskondlikesse protsessidesse laiemalt, kui ka seda, kuidas väljendub isamaalisus ja rahvusmeelsus ning millised on hoiakud Eesti kultuuri, keele ja rahvuse kestmajäämise osas.

Intervjueeritute hulgas oli mitmeid inimesi, kes plaanisid valimistel anda oma hääle EKRE-le – on märkimisväärne, et nende taustad, elustandardid ja valiku langetamise põhjused olid väga erinevad.

EKRE kui ainuvõimalik alternatiiv usalduskriisile

Rääkisime väikeettevõtjatega, kes näevad endal olulist rolli tööandja ja riigi elu edendajana, ent tunnevad, et ettevõtjat koheldakse Eestis kui riigivaenlast: “Maksad töötajatele ja maksad riigile, ise jääd tühjade kätega ning oled ikka kapitalistist vereimeja.”

Uuring: erakondade reitingud on stabiliseerunud
Teisalt heal elujärjel ettevõtja, kes võib lubada endale osa aastast soojas kliimas elamist, on kategooriliselt immigratsiooni vastu. Sellepärast ta ka EKRE-t toetab, pidades samaaegselt erakonna majandusprogrammi naljanumbriks.

Vestlesime üliõpilasega, kes on uhke Eesti ajaloo ja kultuuri üle ning valib EKRE-t, sest identifitseerib end rahvuskonservatiivina. Samal ajal tunneb ta vahel oma vaadete pärast sildistamist ja alavääristamist – “oled vihkaja ja rassist”. Ometi ei tähenda see, et ta oleks nõus kõigi EKRE seisukohtadega, näiteks kritiseerib ta keskkonnateemade teisejärgulisust valimisprogrammis ning kinnitab, et noored ei ole kooseluseaduse vastu: “Seksuaalne orientatsioon ei ole noorte hulgas mingi teema, pigem loeb see, kas inimene on tore või mitte.”

Lõuna-Eestis elav pensionär näeb lähedalt maaelu hääbumist – tööpuudust, koolimajade ja postkontorite sulgemist, noorte lahkumist. Tema meelest on EKRE valimisprogrammis täpselt “üles loetud, mida tuleks teha, et elu maapiirkondades arendada.” Juba aastakümneid lesena, nagu teisedki samaealised naised tema tutvusringkonnas, tunneb ta nukrust sellepärast, et lapsed ja lapselapsed on mööda ilma laiali ning käivad sedavõrd harva külas: “Pere peaks rohkem kokku saama ja kokku hoidma.”

Intervjueerisime parema palga nimel välismaal töötavaid või töötanud eestlasi, kelle meelest on Eesti ja Euroopa heaolu ohus praeguste rändetrendide ning Euroopa rändepoliitika tõttu: “Ma just nimelt suhtlen lihtsate Rootsi, Norra ja Inglise inimestega. Praktiliselt peaaegu kõik näevad, et see ei ole jätkusuutlik. Midagi peab muutuma.”

Teises riigis elamise ja töötamise kogemus eksisteerib sageli kõrvuti sooviga Eesti piirid kinni panna. Immigratsiooniteema tõttu olid mitmedki rahvusvahelise kogemusega eestlased EKRE valijad, kuid vaid selleks, et tekiks tugev opositsioon: “Et ülemisel otsal oleks ikkagi pind tagumikus” ja et “olulised teemad hoitaks laual”.

Looduse pärast muret tundva mehe skepsis laiema meedia ja poliitikute hämamise vastu on aina kasvanud. Põhjavesi on reostatud, metsad kaovad: “Ma olen konservatiiv, põlisrahvas ei saa midagi muud olla!” Usalduskriis, mis on tekkinud kõikide riiklike institutsioonide vastu, väljendub ainuvõimalikus alternatiivis – EKRE-s.

Välitöödel suhtlesime ka inimestega, kes ei olnud poolteist kuud enne valimisi oma valikut veel langetanud. Näiteks väikelinnas elav õpetaja, kes tunneb suurt muret eesti keele ja kultuuri hääbumise pärast. Koolis näeb ta, kuidas noorte keelekasutus käib alla, sõnavara väheneb ning kasutatakse palju ingliskeelseid sõnu ja väljendeid: “Vaimsus, kultuursus ja intelligentsus on kõik ära vajunud tagaplaanile. Ainult edukultus ja kohustuslik naeratus, lõbus ja rikas olemine on esiplaanil.”

Rahva ja keele püsimajäämise vaatenurgast tõstatab EKRE tema arvates ainukesena olulisi teemasid, kuid erakonna juhtide retoorika on talle tülgastav: “Selline keelan-käsen-poon-ja-lasen-poliitika ei ole ka õigustatud. Nad on liiga paindumatud.”

Üksikema kuulab iibeteemalisi arutelusid – temagi tahaks tulevikus veel üht last ja turvalist perekonda, kuid kuklas vasardab ütlus, et iga naine võib sünnitada just nii mitu last, kui mitu suudab üksi üles kasvatada. Nii nagu ei saa olla kindel meeste peale, ei saa uskuda ka poliitikute lubadusi.

Hoides silme ees neid inimesi, kellega vestlesime, on ilmne, et nii meedia vahendusel kui ka EKRE juhtfiguuride provokatiivsete sõnavõttude mõjul luuakse meile EKRE valijatest teatav kuvand – vihane, mässav, tagurlik. Selline kuvand teeb liiga EKRE valijatele ning paraku on erakonna juhid ka ise seda kuvandit toitnud, tunnistamata ning tunnustamata oma valijate mitmekesisust.

EKRE valijaid puudutavad murekohad on üldinimlikud ning valdav osa meist tegeleb igapäevaselt samade küsimustega. Ometi ei peaks arvama, et kõik taandub majanduslikule toimetulekule. Inimeste intervjuudest kajavad läbi suur vajadus kuuluda kogukonda, kõrvuti hirmuga jääda abituks ja üksi. Pidev vajadus kohaneda muutuva maailmaga, mure jääda kõrvale, jääda maha, jääda vähemusse. Soov saada tunnustust oma panuse eest ja austust elukogemuse vastu. Esiplaanil on aga tahe näha eesti keelt ja kultuuri elujõulisena ning riiki tugevana, tunda uhkust Eesti edulugude üle.

Eesti ühiskond on habras, sest liiga suurel hulgal elanikkonnast puudub kindlus tuleviku osas. Inimeste hinnangud poliitilisele olukorrale on sõltumata erakondlikust sümpaatiast kriitilised: poliitikute ja erinevate seisukohtade vahel tajutakse konflikte, vastandumist, diskussiooni puudumist. Tüli meedias ja tülid poliitikute vahel kanduvad üle tülideks inimeste vahel.

Hästi toimiva ühiskonna alustalaks on suurem mõistmine ja sidusus – oluline on leida ühisosa, mis inimesi liidab. Kuid erakonnad ei tunne oma valijaid. Nüüd, kui valimised on seljataga, on poliitikutel aeg rääkida vähem oma valijate eest ja selle asemel rääkida inimestega.

Toimetaja: Kaupo Meiel, ilmunud ERRi arvamusportaalis.