“Enne me lahkume siit massiliselt ja grupiviisiliselt, kui … !”

Kui ettevõtet ootab ees kolimine, siis ei piisa ettevalmistuseks ainult sellest, et haldusosakonna spetsialist käib mõõdulindiga mööda kontorit ringi ning otsib võimalusi, kuidas pinda kokku tõmmata.

Selle blogipostituse pealkiri on frustratsioonist pakatav tsitaadikatke, mis pärineb RAKi hiljutisest uuringust Eesti ühes suurimas avaliku sektori organisatsioonis. Uuringu tulemusena sai kinnitust tõsiasi – loodav kontor ei tohiks kunagi olla lihtsalt haldusprojekt, vaid töötajatega koostöös loodud keskkond, mis toetab organisatsiooni visiooni, eesmärke, kultuuri ja tööspetsiifikat.

Antropoloog jätab kontorit uurides mõõdulindi koju. Selle asemel kasutab ta intervjuusid ja vaatlust, mille abil saab suurepärase ülevaate sellest, kuidas inimesed töötavad, millised on suurimad ruumist tulenevad probleemid ning kuidas neid lahendama asuda.

Oma isiklikest kogemustest mitmesuguste kontoritüüpidega kirjutab RAKi antropoloog Sigrid Solnik.

Olen saanud oma osa pikkadest koridoridest ja hämaratest kabinettidest, kus saab terve tööpäeva veeta kas üksi või siis 2-3 kolleegiga ninapidi koos istudes. Tänan, ei – ma rohkem ei taha!

Samas on inimeste maitsed ja vajadused erinevad. Mul on sõbranna, kes ei oleks kunagi nõus oma individuaalset kabinetti loovutama – vaikusele ja kõikidele muudele hüvedele lisaks on seal mugav kingi hoiustada. Mul on kolleeg, kes eelistab ühiskontorisse tööd tegema tulla pigem õhtul, sest siis on seal vähem rahvast ja rahulikum. Mu teine kolleeg oli jagatud kontori mõtte osas alguses ikkagi üliskeptiline ja ega ta tänagi armasta seda, et peab telefonikõnede tegemiseks sageli ruumist välja minema – see on tüütu kui sul on vaja päevas teha PALJU kõnesid.

Olen kohanud ka inimesi, kes on täiesti veendunud, et individuaalsele kabinetile on olemas vaid üks alternatiiv ja see on angaarilaadne kontoriruum, kus on väikesed boksid ja üks printer paarisaja inimese kohta–umbes nagu 80ndate Ameerika filmides.

Vanaema pirukad ja kontorikoerad

Täna on mul rõõm töötada tegevuspõhises kontoris, kus oma laua taga töötatakse pigem vaikides, koosolekuid minnakse pidama koosolekuruumidesse, vestlusteks astutakse kontorist välja koridori, diivanile või püstiseisulaudade juurde, ja kus on olemas köök, kus saab kohvi ja aeg-ajalt jätab keegi hea hing laua peale torti või vanaema tehtud pirukaid, juures kiri „Palun sööge!“. Meil on ruumis 12 töökohta, mida jagavad omavahel kuus organisatsiooni ning üks puudel.

Üle koridori asuvas ruumis on kohti, organisatsioone ja kontorikoeri veel enam. Ühises rütmis hingamine tugevdab kogukonnatunnet ja et on suur väärtus, kui saad vajadusel üle laua istuva, hoopis teise valdkonna eksperdi käest nõu küsida.

Lisaks veel jagatud köök, kus kohvimasina juures või köögidiivanil leiba luusse lastes jagatakse muresid, patsutatakse õnnestumiste puhul õlale ning satutakse rääkima väga erinevate inimestega. Just nii saavad alguse põnevad koostööprojektid!

Iga töö jaoks oma ruum

Väga põnev on täheldada, kuidas organisatsioonikultuuriti erineb ka arusaam sellest, milline on hea töökeskkond ning sobiv kontoriruum. Täna saame kõik aru, et kui veeta päevas 8 ja enam tundi mingis ruumis, võiks inimesel seal olla mugav ja hea ning töö võiks ka tehtud saada. Võib vaielda üksikasjade üle nagu, kas igal inimesel peab olema individuaalne töölaud või on okei ka see, kui vahepeal istub „sinu“ laua taga keegi teine.

Üha enam on kontorikultuur liikumas lihtsalt „töö tegemiseks mõeldud kohast“ veidi spetsiifilisemateks ülesanneteks mõeldud ruumide poole. On olemas alad, kus tehakse tööd vaikuses, on olemas koosolekuruumid, on olemas mugavad alad, kus pidada kiireid tööalaseid vestluseid ja telefonikõnesid, on olemas köögi- või puhkenurgad, kus saadakse kokku ja peetakse maha vabamas vormis vestlused.

Inimesed tegelikult ei taha töötada ruumides, kus ühes nurgas toimub kellegi sünnipäeva tähistamine, kõrvallauas vestleb kolleeg telefoniga ning inimene ise püüab samal ajal keskenduda, et üks oluline dokument valmis kirjutada.

Väljakutse siin ongi peamiselt selles, kuidas saada inimestelt teada, millises ruumis nad töötada tahaksid, millised vajadused neil on? Muidugi, väikeses ettevõttes on see lihtne, ent kui töötajaid on juba üle 20, on üsna tõenäoline, et arusaamad ja harjumused lähevad lahku ning kõiki osapooli rahuldava kesktee leidmine on paras personali- ja kommunikatsiooniteemaline erioperatsioon.

Teisalt jällegi, kui tahta, et inimesed oleksid rõõmsamad ja rahulolevamad ning töö sujuks paremini, soovitan selle operatsiooni RAKi abil kindlasti ette võtta!

***

Ahjaa … Millises töökeskkonnas olen ma siis ikkagi ise kõige viljakamaid tulemusi näidanud?

Pean tunnistama, et oma elu kõige produktiivsemad tunnid, kus olin 101% töösse süvenenud ning säravad mõtted lausa lendasid paberile, olen veetnud Tartu Ülikooli raamatukogu humanitaarteaduste saalis riiulite vahel asuvate laudade taga tööd tehes. Küllap aitasid seal pealehakkamisele ja tööinnule kaasa esiteks raamatukogu akadeemiline kontekst, riiulitel paiknevatest köidetest õhkuv tarkus, vaikus ning jutustamise taunimine ning loomulikult kõrvallaudades minuga sarnaseid loomepiinu läbi elavad kaastudengid. See on suurepärane näide, kuidas vaikseks tööks mõeldud alal inimesed hoiavad reeglitest kinni ja teevad vaikselt tööd. Ja saavad töö tehtud!