Kuidas disainida lastele ja lastega?

Veeburaris korraldasid RAK ja avaliku sektori Innovatsioonitiim i-Klubi, kus rääkisime lapsekesksest disainist. Täispikkuses veebinari, mida saab Zoomist ka järele vaadata, jälgis veebis üle 200 inimese. Siiri Taimla-Rannala Joonmeediast tegi räägitu kohta ka visuaalse kokkuvõtte, mille võid endale alla laadida SIIT.

Oma kogemustest laste kaasamisel teenuse- ja tootedisaini rääkisid Helelyn Tammsaar Innovatsioonitiimist, Riigikantselei ligipääsetavuse rakkerühma juht Keit Parts, lastekultuuri disainer Eva Liisa Kubinyi loovuskiirendist Vivita ning selle tegevustes osalevad noored Morten, Karoline ja Emma, Rakendusliku Antropoloogia Keskuse uuringute juht Ehti Järv ning Eesti Tervisemuuseumi näituste ja kogude juht Herke Kukk.

Mõned taipamised välkesitlustest:

• Enamik meid ümbritsevaid ruume, kogemusi ja teenuseid on loodud “keskmise” inimese järgi – heas vormis keskmist kasvu paremakäeline keskealine täiskasvanu. Ometigi moodustavad “keskmised” inimesed ainult 49% Eesti elanikkonnast. Pikas perspektiivis pole vaid “keskmisega” arvestamine jätkusuutlik ega majanduslikult mõttekas – me keegi ei tea ette, millal me ise võime kaotada võime iseseisvalt “keskmiseid” kogemusi, ruume või teenuseid kasutada. Kui räägime lastele disainimisest, siis tegelikult peame alati mõtlema mitmele kasutajagrupile, sest on väga vähe kohti, kus lapsed käivad üksi.

• Lastega koos saab disainida väga paljusid asju! Kui meil Eestis on esimesed praktikad, kus koostöös lastega on disainitud näiteks Telliskivi Loomelinnaku hoovi või Prisma perekassad, siis maailmas laiemalt kaasatakse lapsi ka äriliste otsuste tegemisse või ettevõtete juhtkonna tasandil.

• Lapsi ei tasu disainiprotsessi kaasata oma arvamuste tõestamiseks. Kui lastega rääkida, tuleb neid ka kuulda võtta ning nende kogemusega lahenduse loomisel päriselt arvestada. Lastele tuleb luua olukord, mis on usalduslik, turvaline, lapse õigusi, vaba tahet ja arenguid arvestav.

• Valides meetodeid, kuidas lapse kogemust uurida, tuleb olla paindlik ning arvestada konkreetse lapse olemusega. Laste kogemuse mõistmiseks ei sobi hästi fookusgrupid, kus grupidünaamikad võivad mõjutada laste jagatut. Etteantud vastusevariantidega küsimustikud ei anna samuti adekvaatset pilti nagu ka see, kui laps osaleb oma vanema valvsa pilgu all. Üks ühele intervjuusid läbi viies on hea nipp lasta lastel oma kogemuse selgitamiseks joonistada. Kõige paremini toimivad antropoloogilistel meetoditel läbi viidud uuringud, kus on võimalik lastega koos neile loomulikus keskkonnas aega veeta – näiteks mängida ja vestelda nendega rühmatoa mängunurgas või jalutada kaasa kodutee. Tasub mõelda ka sellele, kuidas tagada, et ka laps saab sellest uuringust midagi positiivset.

• Hea nipp, kuidas kiirelt lapse perspektiivi kogeda: võta oma telefon ja filmi sellega mõnd ruumi või teekonda umbes nii enda naba kõrguselt. Just selline pilt avaneb esimeses klassis käivale lapsele.

Lingid esitlustes viidatud materjalidele:

• Rakendusliku Antropoloogia Keskuse poolt läbi viidud:
  • Laste ligipääsetavuse uuring,
  • Tuleviku tegija teekond startup ökosüsteemi
  • Noorte osalus otsustusprotsessides
• Designing for Children’s Rights Guide
• Children’s Participation: How to Involve Children in Decision-Making
• Steps for Engaging Young Children in Research: The Guide
• Steps for Engaging Young Children in Research: The Researcher Toolkit