Kuidas kaasata lapsi edukalt kasutajauuringutesse?

Hiljuti osalesin uurimisprojektis, mis erines minu tavapärasest tööst. Igapäevaselt töötan UX ehk kasutajakogemuse uurijana Pipedrive’s, kus intervjueerin müügi- ning turundustaustaga inimesi, et anda sisendit tarkvaraarendusse. Lisaks sellele aga olen ka Rakendusliku Antropoloogia Keskuse võrgustiku liige ning otsustasin võtta vastu pakkumise, et uurida laste kogemusi füüsilises ruumis. Tegu oli Muinsuskaitseameti muuseumide kiirendist toetatud Eesti Tervisemuuseumi projektiga, mis keskendus lastele ning ligipääsetavusele, eesmärgiga kaardistada takistused, mida lapsed muuseumikeskkonnas kohtavad. (NB! Tutvu ka muuseumi kodulehel täispikkuses raportiga). 

Väikeste, alla 7-aastaste laste intervjueerimine täiskasvanute asemel oli minu jaoks midagi täiesti uut. Olin väga põnevil seda väljakutset vastu võttes, kuid peas vasardas küsimus: kas kasutajauuringute parimad praktikad laste puhul üldse kehtivad?

Vastus on: mõned jah ja mõned mitte. Selles artiklis jagan kogemusi nii hästi töötanud reeglitest kui nendest, mida olin sihtgrupi tõttu sunnitud ka natuke muutma.

Aga kõigepealt…

Foto: Atikah Akhtar

Miks on lapsi oluline kaasata?

Loomulikult oleneb laste kui sihtgrupi kaasamise tähtsus ka konkreetsest valdkonnast ja/või tootest, millega tegeletakse. Mõned teenused ja tooted on mõeldud ainult lastele, teised seevastu mitmekesisele publikule, kelle seas on ka lapsed. Avaliku ruumi puhul, mida muuseum ka on, moodustavad lapsed kahtlemata eraldi olulise külastajagrupi, kellega arvestada. Sageli külastatakse selliseid avalikke kohti terve perega, nii suurte kui väikestega. Kui mõnele lapsele see ei sobi, võib see tähendada tervest perekülastusest loobumist. See omakorda tähendab, et kaotsi läheb terve perekond kliente. 

Kui sa lood lastele keerulist toodet või teenust, siis asetad sa koorma tegelikult nende vanematele. Nemad on need, kes peavad seletama ja aitama, kui miski pole arusaadav või on raskesti kasutatav. Nii muutub külastuskogemus ebamugavaks kogu perele. Seega – arvestades ka väikeste laste vajadustega, näitad sa tegelikult üles hoolivust terve perekonna suhtes.

Aga milleks rääkida lastega, kui saab rääkida ka nende vanematega? Lapsevanemate kaasamine uuringusse on kahtlemata tervitatav, sest nad tunnevad ja teavad oma lapsi, nende soove ja vajadusi. Ent lapsevanemaga rääkimine on siiski kaugel sellest, et mõista seda, kuidas laps tegelikult toodet või teenust kasutab. Lapsed on ausad ja vahetud, andes sageli väärtuslikku tagasisidet nii, et nad sellest ise arugi ei saa.

Parim viis klientide suunas empaatiat kasvatada ongi oma tegelike kasutajate intervjueerimine. Täiskasvanute jaoks on sageli keeruline mõista lapsi ning nende tahtmisi, eriti siis, kui ise lapsevanem ei ole. Laste kaasamine uuringusse aitab mõista ja näha maailma nende silme läbi. Tulevastes disaini- ja tööprotsessis aitab see nendega rohkem arvestada.

Selleks, et näha ja tajuda maailma füüsiliselt läbi laste silmade, kasutasime seekord jalutuskäiguintervjuude (walk along interview) meetodit. Järgnevad soovitused ja tähelepanekud ongi kirja pandud just sellele meetodile tuginedes, kuid neid on hea meeles pidada näiteks ka prototüüpide testimisel või laste intervjueerimisel üldisemalt. 

Kasutajauuringute reeglid, mis lastega hästi töötavad

Ära küsi inimestelt, mida nad tahavad

Üks kasutajakogemuse uurijate nn rusikareegleid on see, et ära kunagi küsi osalejalt, millist toodet ta soovib. Inimesed üldiselt ei tea, mida nad tahavad ja isegi kui nad arvavad teisiti, ei tähenda see lõppkokkuvõttes parimat lahendust. Mina otsustasin lastega sedasama reegilit järele proovida ja uurisin, mida nad veel sooviksid muuseumis näha ja kui nad saaksid luua oma muuseumi, siis milline see oleks. Sellest piisas, et saada aru, et lapsed teavad veelgi vähem, mida nad soovivad ja seega nende küsimuste küsimine ei andnud mulle mitte midagi väärtuslikku. 

Analüüsi iseennast

Nagu iga teisegi uurimisprojekti puhul, mõtle, kuidas sina kui uurija võid potentsiaalselt tulemusi mõjutada. Varasem kontakt ja suhe informandiga võib kajastuda ka lapse käitumises. Minu enda jaoks oli omamoodi avastuseks, et lisaks muuseumile, näitasid lapsed selget huvi minu kui isiksuse vastu. Nad ei teadnud mind varem ja nende jaoks toimus muuseumikülastus uue ning huvitava inimese seltsis, mistõttu sellist reaktsiooni võis ka oodata. Selline külastusvorm ei ole laste jaoks tavapärane ja võib avaldada mõju ka nende käitumisele; seepärast on oluline sellega ka analüüsis arvestada.

Lisaks: kui oled inimene, kes lastega suheldes muudab oma hääletooni või üldist kõnelemise viisi (nagu mina), siis katsu seeläbi vältida lapse käitumise suunamist. Heakskiitev või julgustav hääletoon võib mõjutada seda, millele laps tähelepanu pöörab.

Foto: Paula Rõuk

Mida lastega teisiti teha?

Sissejuhatus olgu lühike

Probleem: Olenemata uurimismeetodist, selgitab antropoloog oma uuritavale alati uurimise eesmärki ning seda, mida uuritakse. Isegi kui seda teha lihtsate sõnadega, on noorematel lastele keeruline mõista, mis ning miks toimub. 

Soovitus: Minu kogemuse kohaselt lapsi see üldiselt eriti ei huvitagi. Enda ja informandi huvides säästa aega ja energiat ning räägi sissejuhatuses ainult hädavajalikust, mida tal vaja teada on. Näiteks: kui sul on vaja, et laps uuriks toodet või ruumi üksinda, siis julgusta teda seda tegema ning maini, et sina käid lihtsalt tema järel. Mõned lapsed tõlgendasid seda ka teadmiste kontrollina ning seetõttu ole neist samm ees ja selgita, et see pole hindeline töö; laps ei saa ei kiita ega laita. 

Sissejuhatava osa üks eesmärk on lapsele võimaldada sisseelamist ning luua tingimused, et ta tunneks end antropoloogi juuresolekul mugavalt. Leidsin, et hea viis ühise keele leidmiseks on küsida lapselt küsimusi, mis ei pruugi olla kuidagi seotud uuringuga, kuid on lapsele endale olulised. Näiteks – millised mängud sulle meeldivad? On sul kodus lemmiklooma? Kuna viisin  jalutuskäiguintervjuusid läbi enne jõule, siis uurisin lastelt selle kohta, kas neil päkapikud käivad ning mida nad jõuluvanalt kingituseks soovivad. Lapsed olid nendest küsimustest väga elevil ja see aitas meil kiiresti hea kontakti saavutada. 

Murra reegleid ehk küsi suunavaid küsimusi

Probleem: “Ära kunagi küsi suunavaid küsimusi” on intervjueerimise üks peamisi reegleid. Laste puhul see nii lihtne pole ja seetõttu soovitan sellesse manitsusse suhtuda paindlikult. Kui küsida liiga nappe küsimusi, ei pruugi laps neid mõista ning sa ei pruugi saada üldse mingit vastust. 

Soovitus: Mõnikord on suunavaid küsimusi vaja, et laps hakkaks rääkima ja oma arvamusi jagama. Minu kogemus näitas, et lapsed ei taha nõustuda millegagi, mis neile ei meeldi. Lapsed on üldiselt siirad ja ausad ning seda ka kasutajakogemus uurijad nende puhul just hindavad. Nad ei kiida heaks midagi, mis neile ei sobi. Seevastu täiskasvanutel on teinekord kiusatus olla diplomaatiline ning hoida negatiivsed arvamused iseendale. 

Ära ole lihtsalt uurija, vaid ka sõber

Probleem: Kasutajakogemuse uurijad ütlevad sageli, et eesmärk pole mitte intervjueeritavaga sõbruneda, vaid temalt õppida. Osaleja peab mõistagi tundma end mugavalt, aga lastega töötades on vaja veel pisut rohkem pingutada. Kui laps ei tunne end hästi ja mugavalt, siis ei pruugi ka koostööst midagi välja tulla.

Soovitus: Lastega töötades ei ole nii oluline, et laps tajuks sind uurijana. Lase tal pigem mõelda endast kui kaaslasest. Võta olukorda mõnuga ja lase ka lapsel end juhtida 🙂

Üldjoontes võib öelda, et küsimus uurija rollist on laste puhul keerulisem kui muidu. Üks tüüpiline dilemma on see, kui palju võib uurija last aidata? See kerkib tavaliselt eriti reljeefselt esile füüsiliste takistuste puhul. Kui sa märkad, et lapsel on millegagi raskusi oma pikkuse tõttu, on täiskasvanu esimene reaktsioon kohe appi kiirustada. Uurijale on see aga väärt tähelepanek, mida hiljem ka teiste osapooltega jagada. Kõigele lisaks on palju küsimusi ka lastel endil. Tavaliselt oleme meie need, kes küsimusi küsivad ja mitte vastupidi. Teisalt aga võivad needsamad küsimused anda meile teadmisi, kuidas laps kõnealust objekti mõistab või tõlgendab. Kohe jõuan ka selle juurde, kuidas sellest edasi minna. 

Video/still: Dolores Mäekivi

Veel soovitusi

Lase lapsel olla õpetaja

Probleem: Kasutajauuringute eesmärgiks on teada saada, kas inimestel on mingit toodet või teenust hea kasutada. Vähe sellest, et täiskasvanutele on sel teemal paras väljakutse teadvustada ning ühtlasi verbaliseerida oma mõtteid, on see lastele veel keerulisem. Mõtete sõnastamine on väikeste laste ning kasutajauuringute puhul kindlasti üks suuremaid väljakutseid. Üks praktika, mida kasutajakogemuse uurijad siinkohal kasutavad, on paluda osalejatel kõva häälega rääkides kirjeldada, mida nad näevad ja tunnevad. Lastel on aga sellegipoolest keeruline mõista, mida nendelt oodatakse; nad pole harjunud oma tundeid ning käitumist samaaegselt sõnastama. Paraku ei piisa enamasti sellest, kui neid lihtsalt jälgida.

Soovitus: Et saada lapsi end paremini väljendama, palusin neil iseennast aidata. Näiteks ütlesin ma lastele, et ma pole kindel, kuidas miski töötab või olen jännis mõnest objektist arusaamisega. Tegin seda enamasti nii: 

“Ma ei tea, mis see on. Mis sa arvad, et see on?”

“Ma ei oska seda mängu mängida. Kas sa saaksid mind aidata?”

Neidsamu küsimusi saab kohaldada ka olukorrale, kui laps tahab uurijalt millegi kohta küsida. Vastamise asemel saad sa öelda, et ka sinul on raskusi mõistmisega. Lapsed tahavad näidata, et nad on abivalmid ja nutikad, nii et see on neile motivatsiooniks asjade mõistmisel ning omakorda uurijale selgitamisel. See on viis, kuidas saada laps rääkima ning annab uurijale võimaluse mõista, kuidas ta objekti, mängu, eksponaati vms tajub. Minu kogemus ütleb, et kui esitada sel moel küsimusi korduvalt, siis lapsed harjuvad sellega kiiresti ning ühise ringkäigu lõpuks seletavad nad juba ise ja küsimatagi, mida nad näevad ja kogevad. 

Kuula hoolega ka seda, mis tundub esialgu ebaoluline

Probleem: Lastega jalutuskäiguintervjuusid läbi viies kogesin ise korduvalt, et muuseumiteema kõrval tahavad lapsed rääkida iseendast, oma perest ja igapäevaelust. Tuli ette, et lapsel lakkas huvi näituse vastu ning tekkis soov rääkida hoopis millestki muust.

Soovitus: Selle asemel, et näha seda tähtsusetuna, kuula hoolikalt ja mõtle, miks lapsel selles konkreetses kontekstis sellised mõtted tekivad. Mina avastasin, et niimoodi on võimalik saada omajagu sisendit mõistmaks, kuidas laps mõnd objekti mõistab ja kuidas ta suhestab seda oma varasemate kogemustega. 

Minu soovitus on ka võtta natuke rohkem aega, et lastel oleks võimalus end rahulikult väljendada ka teemadel, mis pole otseselt kasutajauuringu fookusega seotud. Pea meeles, et uurimissessioon peaks olema mõlemale osapoolele meeldiv kogemus.

Märkmete asemel tee videot

Probleem: Uurimissessiooni ajal on palju märkmeid, mida kirja panna. Praktiliselt on seda keeruline teha, eriti laste juuresolekul, kes liiguvad kiirest ja hüppavad sageli ootamatult ühelt objektilt või teemalt teisele.

Soovitus: Soovitan sessiooni jäädvustada videona, et miskit olulist kiirustades tähelepanuta ei jääks. Lapsed harjuvad kaameraga kiiresti, kuid märkmiku ja pastakaga sehkendades võivad nad oma tähelepanu hoopis sinu tegevusele suunata. Seejärel hakkab neid huvitama, millest sa kirjutada ning see häirib juba jalutuskäigu sujuvust ja edasiliikumist. Mõnikord tõlgendavad lapsed märkmete tegemist kui iseenda hindamist või tulemuste jagamist oma vanematega. Video salvestamisel ära unusta lapsega seotud privaatsuseküsimusi ja proovi filmida nii, et lapse nägu jääb varjatuks.