Kus on targa tööstuse targad inimesed?

Äsja lõppenud Äripäeva Targa Tööstuse konverents algas tõdemusega, et Tööstus 5.0 jõuab kohale siis, kui oskame luua inimkeskse organisatsiooni. Antropoloogina oli mul hea meel kuulda, kuidas konverentsi avakõneleja Warren Knight toonitas, et meil on vaja õppida tundma, mida ettevõttes töötavad inimesed vajavad, kuidas neid aidata, kuidas toetada inimestevahelisi suhteid ja kuidas näidata kõigile muutuse väärtust. Kaks päeva konverentsil näitasid, et just need küsimused on muutuvale traditsioonilisemale tööstusele arengus nii väljakutse, aga ka võimalus.

Kogemuslugudest on kõige rohkem õppida. Ühe oma suurima eksimusena jagas Harju Elektri elektrotehnika juht Alvar Sass paneelis, et ta alustas innovatsiooni selle tehnilisest küljest ehk masinatele andurite paigaldamisest: “Ma ütlesin järgmise astme juhile, et nad oma meeskonnaga paneksid esmaspäevaks masinatele andurid külge ja hakkame andmeid koguma.”
Lisaks sellele, et andurite paigaldamine võttis mitu kuud, tekkis sellele kiiresti suur vastasseis inimeste poolt. Tehnoloogia ei ole üksinda tark – kogu meeskond peab olema temaga samal tasemel, alles siis tulevad kokkuhoid ja kasum.

Kahe päeva jooksul kuulsin konverentsil korduvalt lugusid kallitest tööpinkidest, mis seisavad, sest spetsialist eelistab betoonplaate jätkuvalt käsitsi lihvida, või kuidas detailide lõikamises teeb vana kooli töömees uuele masinale ära. Need jutustatud lood näitavad selgelt, et tööstuse innovatsioon ei seisa tehnoloogilise võimekuse, vaid meeskonna kaasamise taga.

Teine eripära, mis paistab valdkonnas olevalt läbiv, on inimeste ja tehnoloogia juhtimine üksteisest eraldi seisvate protsessidena. Tehnoloogia eest vastutab tehnikajuht, inimeste eest tehasejuht. Kuidas need kaks maailma kokku saavad, millised küsimused tekivad nutika tehnika ja inimese kokkupuutepunktidest, ei tea keegi. Need tulevad välja juhuslikult ning nende parandamine on saatuse hooleks jäetud ja hea õnne küsimus.
Valdkond võidaks, kui aeg-ajalt vastata küsimustele, kuidas tööpingi taga olev inimene tehnoloogiat näeb, mis aitaks uut süsteemi näha abistaja, mitte vaenlasena, ning kuidas tagada töötajates kindlustunne, et nutikad süsteemid mitte ei võta nende töökohti, vaid vastupidi, muudavad ka töötajaid targemaks?
ABB testimiskeskust külastades tõi nende töötaja välja, et nende kolleegid igast maailma otsast hoiavad automaatika abil testimisprotsessil pidevalt silma peal. Testimisse pannakse rohkem vaeva, kui Euroopa Liidu direktiivid ette näevad, ja tooted on arendatud peaaegu veatuks. Tehnoloogia on tipptasemel. Lausa nii hästi arenenud, et võime kogemata ära unustada, et kõike ei saa märgata arvutiprogrammides andmeid jälgides.
Tuleb anda sõna ja kuulata neid inimesi, kes töötavad kätega. Peaksime olema piisavalt ettenägelikud, et liikuda edasi rahuloluküsitlustest ning vaatama laiemat pilti, kuidas absoluutselt igaüks meeskonnas on innovatsiooni osa.

„Lumehelbekesed“ tööstusesse!
Peamise vastuväitena kuulsin konverentsil, et kõik ei tahagi uuendustega kaasa tulla. Miks nad peaks, sest digitaliseerimine ja automatiseerimine hoiab juba täna kokku 15% töökohtadest ja igaüks kardab oma sissetuleku kadumise pärast. Siinkohal on tegemist huvitava müüdiga, sest värbamisbüroo, kes tegeleb just selle sektori tööjõuküsimustega, ütleb, et töökätest on pidevalt puudu ja “lumehelbekesed” sinna maailma tööle küll ei sobi.
Antropoloogina näen, et siin on kaks probleemi käsikäes. Kuidas saaksime ka noortele näidata, et tänane tööstus on põnev, ning teisalt, kuidas tööstuse taustaga inimestel pole lähimate kümnendite jooksul karta tööpuudust, vaid vastupidi – nende ees seisab võimalus käia kaasas uue ajastu tööstusrevolutsiooniga?
Üks tuttav ütles konverentsil tabavalt – nn inseneritüüp proovib oma olemuselt maksimaalselt elimineerida vea tekkimise tõenäosust ning inimfaktor on lõpuni määramatu. Inimeste käitumist puudutavad küsimused võivad tunduda isegi keerulisemad näiteks materjalikulu arvutamisest ja ehitusprojekteerimisest.
Õnneks on inimkäitumisega tegelevaid spetsialiste – mu oma erialakaaslased antropoloogid, aga ka keskkonnapsühholoogid ja käitumisteadlased –, kes hea meelega on partneriteks, et tark tööstus saaks tuge tarkadest meeskondadest.

Lugu ilmus ka Äripäeva arvamusküljel.