Maailm vajab infotehnoloogiat nii nagu infotehnoloogia vajab humanitaarteadlasi

Kristi Aule, Kati Karja, Mona Menets, Kata Maria Saluri, Terje Paalits, Janno Zõbin, Jürgen Volmer

4.–5. novembril peeti Tartus Dorpati keskuses rahvusvahelist konverentsi “Milleks meile antropoloogid: Inimkeskne IT”. Ligi 400 huvilist 25 erinevast riigist teeb sellest seni suurima rakendusliku antropoloogia konverentsi Euroopas. Lisaks ettekannetele ja paneeldiskussioonile toimusid töötoad, mis samuti andsid aimu, kuidas ühendada humanitaaride teadmised infotehnoloogia arendamisega. Siinne postitus põhineb Tartu Ülikooli etnoloogia, folkloristika ja rakendusantropoloogia magistrantide konverentsilt saadud kogemustest.

Konverentsi alustas kohalik ettevõtja Sten Tamkivi, kes juhib firmat nimega Teleport, mis on loonud samanimelise platvormi, aitamaks inimestel leida omale meelepärane elukoht. Teleport küsib inimeselt tema eelistusi elu- ja töökeskkonna kohta ning saadud andmete põhjal pakub süsteem välja talle kõige sobivama linna mistahes maailma otsas. Selgub, et inimesed ei ole enam niivõrd seotud kohaga, kus nad elavad, vaid võimalustega, mida see koht neile pakub. Tamkivi tõi välja, et tänapäeval on võimalik töötada distantsilt ning teenida oma sissetulek hoopis teisest riigist, kus parasjagu elad. Selleks, et arvuti teaks soovitada väärtusepõhiselt sobivaid elupaiku, saab antropoloog palju ära teha. Miks inimesed rändavad või mida üldse elukeskkonnavalikul oluliseks peetakse? Kultuuriuurija töö Teleporti-sarnaste IT-firmade juures on möödapääsmatu.

Rahvas on uus riik

Amsterdami Vaba Ülikooli professor Dimitris Dalakoglou ettekanne ei alanud heade uudistega: postsotsialistlik optimism on möödanik. Samas leiab ta, et edasi saab minna ainult paremaks. Dalakoglou uurimisteema on linnakeskkonnad ja infrastruktuurid, mis tema sõnul enam ei toimi. Vastutus on läinud riigi käest rahva kätte ning taristute arendamine on üha enam ühiskonna kanda. Hea näide on Kreekast, kus rahapuuduses kannatav riik ei saanud enam prügiveo korraldamisega hakkama ning kogukond võttis selle enda kanda. Uued tuuled puhuvad kogu Euroopas, kus põgenikekriis ja majandusprobleemid on tõestanud, et seni toiminud riiklikud süsteemid enam ei tööta. Antropoloogi ülesanne on leida need ühiskondlikud suhted ja organisatsioonid, mis aitaks rahval elu korraldamise riigi käest üle võtta. Professor Dalakogloust jäid õhku mitmed revolutsioonilised küsimused – kas maksta riigile maksu? Kas valitsust on enam vaja? Kas me vajame turge?

Dimitris Dalakoglou ”It is an anthropological project to reveal the organisation and function of the steam-engine of the post-crisis economy and help its dissemination.“

Kas tehisintellekti saab usaldada?

Nissani isesõitvatest autodest rääkis kogenud disainiantropoloog Melissa Cefkin, kes on viimased aastad veetnud Silicon Valley Nissani uurimiskeskuses. Tema tööks on proovida arendada inimeste ja autode vahelist suhtlust ning leida probleemidele lahendusi. Kuidas käitub isesõitev auto kõhkleva jalakäija või tänaval liikuva muusikuga? Selgus, et uued masinad tähendavad ka uut linnakujundust, sest tulevikus pole enam vaja nii palju autosid ega ka parklaid. Tuleviku autod toovad kaasa pigem positiivseid muutusi, sest vähem autosid tähendab vähem õhusaastet, muudab linnaruumi efektiivsemaks ning ohutumaks. Seega on antropoloogi roll uute autode ja inimeste suhte vahendamisel väga tänuväärne.

Samal ajal tekib küsimus, mis saab nendest inimestest, kes armastavad autosid ja nende juhtimist? Missugused on nende võimalused tulevikus ning kas nende hobid muutuvad? Cefkin toob välja, et võib-olla ei peaks liiklust täielikult automatiseerima, vaid säilitama liikluses toimuva sotsiaalse suhtluse. Sellest järeldub väga oluline antropoloogiline uurimusküsimus, mis lähtub sellest, et inimene on teistele inimestele orienteeritud sotsiaalne olend – kas me üldse tahame liiklust mis on inimvõõras, steriilne ja ratsionaalne?

Miks me postitame?

Viimasena esines Londoni Ülikooli antropoloogia professor Daniel Miller, kes päev enne andis loengu ka Kultuuriteaduste ja kunstide doktorikoolis. Miller on üle kümne aasta uurinud sotsiaalmeediat ning avanud Londonis digitaalse antropoloogia õppesuuna. Viimased aastad on ta töötanud projektiga „Why we post“, mis nagu nimigi ütleb, uurib inimeste käitumist sotsiaalmeedias.

Miller alustas positiivse mõttega – inimesed ei ole sotsiaalmeedia käes hullunud zombid, kelle elu sõltub ainult nutiseadmetest. Sotsiaalmeedia on kõigest vahend, mis annab edasi inimese mõtteid. Tehnikal endal ei ole võimet inimest muuta. Sotsiaalmeedia ei muuda ebavõrdsust, koolikiusamist või ahistamist, pigem kandub päriselu üle internetti. Kui enne olid olulisimad kõne ja kiri, siis nüüd on visuaal. Populaarseimad sotsiaalmeedia platvormid Inglismaal on Facebook, Snapchat, Instagram, Twitter ja Whatsapp. Erinevad keskkonnad omavad inimeste elus erinevaid rolle, neist kõige privaatsem on Snapchat, kus saab saata pilte ainult valitud sõpradele ning pildid kustuvad pärast vaatamist. Facebook ja Twitter toimivad rohkem kogukondade tasemel nagu pere ja sugulased, töökaaslased, sõbrad, ning kõige avalikum profiil on Instagram, kuhu inimesed postitavad teadmisega, et seda võivad näha ka võõrad inimesed.

Massimeedia annab inimestele võimaluse tegutseda ruumis, mis erineb keskkonnast, kus ta päriselus asetseb ning seal omakorda nihutada aja- ja ruumipiire. Hommikul esimese asjana telefoni järgi haaramine ei ole märk sõltuvusest vaid soov maailma ja eluga kursis olla. Neil uutel nähtustel on nii häid kui halbu külgi, kuid antropoloogi ülesanne ei ole anda hinnanguid, vaid teha järeldusi ning aidata mõista.

Rakenduslikud töötoad

Päev hiljem kolis konverents Aparaaditehasesse, kus toimus viis töötuba, mida viisid läbi Garage48, AnthroAnalysis, Drivegreen, Antropologerne ja IADE ID:CO:LAB. Töötoad pakkusid häid nõuandeid, kuidas antropoloog võiks töötada konsultandina, rajada äri, juhtida tiimi, kirjutada projekte, esineda avalikult või muuta maailma. Näiteks kõnelesid Kopenhaageni Ülikooli juurde loodud isemajandava uurimisgrupi AnthroAnalysise eestvedajad Steffen Jöhncke ja Bettina Skårup sellest, kuidas nad tegelevad antropoloogiliste rakendusuuringute ja õppetöö ühendamisega. Töötuba võimaldas noortel teadlastel omavahel arutleda teemade üle, millega puutuvad igapäevaselt kokku rakendusantropoloogid, kes teevad koostööd erinevate firmadega. IADE ID:CO:LAB töötuba keskendus interdistsiplinaarsele koostööle, peamiselt kombineerides antropoloogiat ja disaini. Juhendajad Laura Korčulanin ja Ana Margarida Ferreira tõid erinevaid näiteid oma tehtud töödest, millest viimane (Give a Shit project) tegeles keskkonnasäästlikkuse teemadega. Töötoas tekkinud grupid said omal nahal proovida meetodeid, mis aitaks interdistsiplinaarsel moel etteantud uurimisteemat käsitleda. Pärast ideede esitlemist ja tagasisidet tõdesid töötoas osalejad, et selline meetod on hea vaheldus akadeemilisele keskkonnale, kus vahel jääb värskest perspektiivist puudu.

IADE ID:CO:LAB töötuba: Crea: Expanding Ethnographic Boundaries by Cross-Disciplinary Collaboration with Design and Creative Methods

Kaks päeva Tartus andis hea esmase ettekujutuse sellest, millega täna antropoloogid maailma suurlinnades tegelevad. Esitlused andsid selgelt mõista, et antropoloog ei ole enam see, kes ta oli varem ning humanitaarteadlaste oskused on muutuvas maailmas üha enam hinnatud. Ka IT- firmas töötav antropoloog on teadlane ning teadlasele omane keskendumis- ja analüüsivõime ongi see, mis teeb akadeemilise taustaga inimese tööturul väärtuslikuks. Antropoloog suudab teha ühiskonnas aktuaalsed teemad ja protsessid mõistetavaks ja tõlkida neid erinevatele inimestele ning aitab seeläbi leida parimaid inimkeskseid innovaatilisi lahendusi.