Saskia Puusaar ja Keiu Telve: müra tuuleparkide ümber ja vaikse enamuse hääl

Maismaatuuleparkide ümber tekkinud konfliktne olukord eskaleerus järsult detsembris ning juba jõulukuu lõpuks oli selge, et seda ei rahusta ka saabuvad pühad. Sellest ajendatuna asusime Antropoloogia Keskusega kaardistama olukorda Vinni vallas, eesmärgiga anda sõltumatu ja mitmetahuline pilt nii vallale kui ka arendajatele.

Vähem kui kuuga saime koostöös Norstatiga küsitleda ligi 320 inimest, mis andsid suure pildi inimeste arvamustest ning seejärel asusime süvitsi uurima. Inimesi intervjueerides saime teada, millised tõekspidamised, vajadused ja hirmud on nende arvamuste juurpõhjus. Tulemuseks on täpne pilt, kuidas inimesed keerulistes ühiskondlikes aruteludes enda arvamusele ja soovidele kohta otsivad.

Nähtav ja nähtamatu rahvas

Mis torkas kõigepealt silma, oli suur lõhe “lihast ja luust inimese” ja “Facebooki kasutaja” arvamuste vahel. Nagu on näidanud ka varasemad teadusuuringud, siis sotsiaalmeedia sobib osadele inimestele arvamuse avaldamiseks ning on oluliseks ühiskondlikuks ventiiliks, mille abil väljendada pettumustunnet ning näidata oma meelsust. Selle tulemusena on osa teemasid sotsiaalmeedias värvikalt ja paljusõnaliselt esindatud.

Sotsiaalmeedias levivad postitused infraheli, müra ja vibratsiooni teemadel. Virtuaalkeskkonnas on muutunud viraalseks kuulujutud, hirmu ja teadmatust külvavad teemakäsitlused ning teadusele pretendeerivad lood, mille tõepärasuses on raske veenduda.

Üks-ühele inimestega rääkides ilmnes palju arutlevam, Eestile ja oma kodukohale parimat tulevikku sooviv, oma ettevõtlusvabaduse eest seisev ning edasiminekuks võimalusi otsiv perspektiiv. Intervjueeritavate jaoks oli oluline vaade tema maja aknast, tuuliku kaugus talust, kompensatsioonide suurus ning kohaliku omavalitsuse põhimõtted vallale mineva lisaraha kasutusest.

Kaks kolmandikku inimestest, kellega pikalt rääkisime, pooldas uuringuid ja informeeritud otsuseid oma maakoha heaks. Nn Facebooki-inimene lisainfot saada pigem ei soovinud ning nende “Ei tuulikutele!” tugines peamiselt emotsionaalsel reaktsioonil. Tuttav olukord, kus aktiivne ja häälekas vähemus saab ebaproportsionaalselt suure tähelepanu, võrreldes tagasihoidliku ja vaikiva enamusega, kelle kaasamiseks peab rohkem vaeva nägema.

Selgelt joonistus välja ka seisukoht, et vaikne ja rahulikult mõtisklev rahvas ei taha osaleda avalikel koosolekutel, kuna tunnetab üldist fooni enda suhtes ründavana. “Ma käisin ühel rahvakoosolekul, seal kõik kiresid, ma ei julenudki sõna võtta, mõtlesin, et toolid hakkavad lendama.”

Meiega vestelnud inimesed julgevad tunnistada, et tuulikud annavad võimaluse kompensatsiooniks piirangute alla sattunud metsa- või põllumajandusmaa eest, mis puudutab paljusid piirkonnas, kuid nende sõnul võib selle väljaütlemise eest jääda rünnaku alla. Sellepärast jäetakse see teadmine endale.

“Ma olen hetkel vait, kuid valimistel näitan”

Tegime oma uuringu kokkuvõtteid president Donald Trumpi inauguratsiooni ajal ja paratamatult tulid sisse kahte väga erinevat protsessi siduvad paralleelid. Kui tõenäoline ja ülekaalukas tundus sügisel demokraatide kandidaadi Kamala Harrise võit: võimas kampaania, nn legacy media ehk peavoolumeedia täielik poolehoid, kiidukoor sotsiaalmeedias. Toetuse avaldamine vabariiklasest kandidaadile võis heas seltskonnas lausa hukkamõistu ära teenuda.

Valimiskabiinidesse läinud rahvas tegi aga oma vaikse valiku ja jättis seni prognoositud võitja tegelikult vähemusse.

Praeguse aja poliitilisi tulemusi, nagu ka näitasid hiljutised Ameerika presidendi valimised, on raske ette ennustada. Meie infoväli armastab tugevaid tundeid ning avalikku arvamust kujundavad need, kes saavad nii sotsiaalmeedias kui lehe pealkirjades rohkem tähelepanu. Ühiskonna tõeline meelsus saab esile tulla vaid siis, kui enamik rahvast läheb valima ning näitab seeläbi, kuidas nad soovivad, et nende kodukohta juhitaks.

Mitmed intervjueeritavad leidsid, et nad ei taha tuuleparkide nimel avalikes aruteludes barrikaadidele viskuda ja on otsustanud ära oodata saabuva oktoobri ehk kohalike valimiste tõehetke. Teravate pilkudega jälgivad nad toimuvat arutelu ja teevad omi järeldusi.

Kui kõik need vaiksed hääli kokku võtta, on ühisnimetajaks eelkõige mure, et Eesti valitsemisest nii riiklikul kui ka kohalikul tasemel on kadunud pikk perspektiiv ja suur vaade. Et keegi enam ei kaitse mõistlikult riigi ja kohaliku inimese huve ja valitsejad seisavad pigem oma isiklike poliitiliste, nelja võimuaastaga piiratud huvide eest.

• “KOV ei taha praegu vastutust võtta. Kuna aasta pärast on nagunii KOV-ide valimised, siis praegu pannakse olulised otsused pausile, et “Las järgmine volikogu toimetab!””
• “Puusalt tulistatakse – keegi paneb siin kuskil päikesepargid püsti, keegi paneb teises kohas tuuliku, aga suurt pilti keegi ei näe.”
• “Kohalik omavalitsus skeemitab: vallast öeldakse sulle seda just sellel põhjusel, et mõjutada sinu arvamust ja loota, et sa lähed kaasa sellega, et keegi ei ole “EI” öelnud.”
• “Igal pool ei pea olema meie need kõige eeskäijad siin maailma nurgas. Meil on nii palju piiranguid, mis meie konkurentsivõimet ja heaolu siin teiste riikidega võrreldes niigi keeruliseks teevad.”
• “Me ei peaks võtma igalt poolt üle kõige karmimaid standardeid ja reegleid. Me peaksime otsima mõistliku kesktee.”

Need on vaid mõned väljavõtted vaikivast enamikust, kes ei taha oma energiat ega närvirakke avalike kaasamiskoosolekutega raisata. Päeva lõpuks joonistus ligi 60 vestluse ja 313 vastaja tulemusel välja kaalutletud, kuid samal ajal abitu hääl.

Põneval kombel jõudsime uuringu lõpuks vanale tõdemusele talupojatarkusest ja nagu see sageli juhtub: targem hetkel ei vaidle. Pinnale jäävad poliitilised loosungid või vastandlikud üleskutsed stiilis “Ei tuulikutele!” ja “Tuulikud on ainuke lahendus!”. Kumbki neist ei peegelda inimeste tegelikku meelsust, sest polariseerivatest arvamustest peegeldub populism, mis lihtsustab reaalsust ega saagi toimivaid lahendusi pakkuda.

Uuringud, mille käigus minnakse päriselt inimeste juurde kohale ja võetakse aeg neid kuulata, võimaldavad teha vaiksed hääled nii kuuldavaks kui võimalik. Nagu ühes veepiisas, on selles näites peegeldunud kogu Eestit vaevavate küsimuste maailm. Nüüd saame selle väikekoha näitel jälgida, kas aina valjemalt rääkivad vaiksed hääled jõuavad kohale ning valitsejad jõuavad valimisteks areneda oma rahva vääriliseks.

Sügav kummardus kõikidele armsatele Eesti inimestele, kes oma mõtteid meiega jagasid.