Rakenduslik kultuurianalüüs – mis see on? Õppereisist Lundi Ülikooli ja tutvumisest MACA magistriõppekavaga

Selle aasta sügissemestrist õpetame Tartu Ülikooli etnoloogia ja folkloristika magistriõppes uue õppekava järgi. Ühe võimaliku õpiteena on tudengitel võimalik valida rakendusliku kultuurianalüüsi suund. Selle suuna arendamiseks saime inspiratsiooni Rootsi ja Taani etnoloogidelt, aga ka laiemalt rakendusantropoloogiast, mis on nii Euroopa kui USA ülikoolides kindlalt kanda kinnitanud, ent Eesti haridusmaastikul ja ühiskonnas alles uudne nähtus.

Siinses postituses kirjutan sellest, mida sain rakendusliku kultuurianalüüsi tegemise ja õpetamise osas teada õppereisilt Lundi Ülikooli 7. – 9. septembril.

SKANDINAAVIA KULTUURIANALÜÜSIST RAKENDUSLIKU KULTUURIANALÜÜSINI

Rootsi ja laiemalt Skandinaavia etnoloogia on meie etnoloogidele juba aastakümneid inspiratsiooniallikaks ja eeskujuks olnud. Eesti keeles ilmunud kogumik “Skandinaavia kultuurianalüüs” (1999), mis koondab endas artikleid mitmetelt silmapaistvatelt etnoloogidelt, on praegugi osa tudengite kohustuslikust kirjandusest. Kogumiku saatesõnas toovad toimetajad esile ideid, millest argikultuuri uuriv Eesti etnoloogia võiks lähtuda ja mis kõlavad praegugi väga ajakohaselt.

Selle aasta aprillikuus luges külalislektor Camilla Asplund Ingemark etnoloogia ja folkloristika tudengitele sissejuhatavat kursust Rootsi kultuurianalüüsist (vt esimese loengu videot siit).  Suvel aga ilmus trükist värske kogumik argikultuuri uurimisest “Exploring Everyday Life: Strategies for Ethnography and Cultural Analysis”, mille autoriteks Euroopa etnoloogia elavad klassikud Billy Ehn, Richard Wilk ja Orvar Löfgren. Raamatu viimases peatükis “Taking Cultural Analysis Out into the World” annavad nad soovitusi, kuidas teha avatud välitöid, parandada enda kommunikeerimisoskusi, üllatada klienti jms.

MACA 2015

Rakendusliku kultuurianalüüsi rahvusvaheline magistriõppekava – MACA (Master of Arts in Applied Cultural Analysis) – avati Lundi Ülikooli kunstide ja kultuuriteaduste osakonnas (mille osaks on ka etnoloogia) 2008. aastal koostöös Kopenhaageni Ülikooliga. Osa õppetööst toimub ühiselt, kuna vahemaa kahe linna vahel on ca 60 km ja rongiühendus mugav ning kiire. Mõlemas ülikoolis võetakse MACA programmi vastu 20 tudengit. MACA eesmärgiks on algustest peale olnud arendada tudengites rakendusliku kultuurianalüüsi alaseid teadmisi ja oskusi, see on praktilise suunitlusega ja otseselt tööturule orienteeritud õppekava.

Kõige rohkem suhtlesin oma visiidi jooksul etnoloogia dotsendi ja MACA õppekava praeguse programmijuhi Charlotte Hagströmiga, kes viibis sel nädalal külalislektorina ka Tartus. 6. oktoobril arutles ta “Rakendusliku kultuurianalüüsi” kursuse seminaris magistrantidega rakendusliku kultuurianalüüsi tegemise ja kogemuse üle Lundis ning 7. oktoobril pidas avaliku loengu teemal “Wheels of Change. Reflections on Doing Applied Cultural Analysis at Lund University”, keskendudes ühtlasi jalgrattakultuuri uurimise ja arendamise võimalustele kultuurianalüüsi abil. Sellest külaskäigust tuleb RAKi ajaveebi eraldi postitus.

Charlotte Hagström tutvustab Ester Bardonele MACA 2015. aasta sügissemestri ülesandeid.

RAKENDUSLIK KULTUURIANALÜÜS ON AVARAM KUI RAKENDUSANTROPOLOOGIA

Etnoloogiaprofessor Thomas O’Dell, kes tunneb hästi nii Ameerika antropoloogiaharidust ja -praktikat kui ka Euroopa etnoloogiat leidis, et rakenduslik kultuurianalüüs on oma olemuselt avaram kui rakendusantropoloogia. Antropoloogia on tema arvates rohkem keskendunud teooriale ja etnograafilistele meetoditele, samas kui kultuurianalüüs on oma olemuselt rohkem metodoloogiline bricolage. O’Delli arvates on rakendusantropoloogial USA ülikoolides endiselt madalam staatus ja pakutav õpe ei arenda piisavalt  vajalikke praktilisi oskusi. Samas leidis ta, et ükski ülikoolis pakutav magistriprogramm ei saa treenida rakendusantropoloogiks näiteks Microsoftis, sest iga töökeskkond on spetsiifiline ja osa oskusteadmistest tuleb paratamatult omandada praktilise töö käigus.

Professor Tom O’Dell Lundi Ülikooli humanitaaride uues majas LUX. Foto- KG Pressfoto

Tom O’Dell pidas väga oluliseks MACA õppekava struktuuriloogikat, milles 2 aasta jooksul liigutakse kultuuriteooriatelt meetodite omandamise ja lõpuks rakendusliku projekti suunas, ent samas on rakenduslik mõõde kõigis õpingute faasides väga selgelt ja praktiliselt olemas. Õppetöö toimub tsüklitena ja võimaldab nii ühe semestri vältel keskenduda vähematele ainekursustele ja teemadele, kuid minna nendega süvitsi. Ilma kultuuriteoreetiliste teadmisteta jääks ka rakenduslik kultuurianalüüs õhukeseks. Väga olulisteks pidas ta meeskonnatöö oskuste arendamist (s.h. meeskonnaetnograafia). Tudengid, kes õppima tulevad on võrdlemisi kirju taustaga (ehkki valdavalt humanitaar- ja sotsiaalteadusi õppinud), pärit eri riikidest ja koos töötamine annab võimaluse ka üksteiselt õppida.  Ka konsultatsioonifirmade praktikas tegutsevad rakenduslikud kultuurianalüütikud enamasti meeskonnas.

Samuti on tähtis treenida tulevastes rakenduslikes kultuurianalüütikutes mitmekülgseid kommunikatiivseid oskusi. Lisaks tavapärasele kirjalikule eneseväljendamisele on olulised suulise ja visuaalse materjali esitluse oskused. Kõik see klientidega informatiivsema, operatiivsema ja konkreetsema suhtluse huvides – neile pakutavates tulemustes on oluline osata esitleda tähenduslikke katkendeid informantide lugudest, s.h videointervjuu lõike jpm. Ühel MACA kursusel treenitakse mitme kohtumise vältel 3-minutilise promokõnet või nn liftikõne (ingl.k pitching) esitamist, mis on vajalik oskus esitamaks piiratud ajas ja atraktiivsel viisil ainult olulist infot.

RAKENDUSLIKU KULTUURIANALÜÜSI STRATEEGIATEST

Väga oluliseks “võtteks” rakenduslikus kultuurianalüüsis peab Tom O’Dell “topeltanalüüsi” (double cultural analysis), mis tähendab ühelt poolt kliendi soovi, huvide ja küsimuste mõistmise püüet, ent samas oskust kliendi formuleeritud küsimust kultuurianalüütiliselt ümber sõnastada, “tõlkida” ja seeläbi pakkuda tagasi analüütilisemat kõrvalpilku. Kui ettevõtte algne küsimus võis olla näiteks “Miks minu spordijalatsid tänasel turul ei müü?” siis kultuurianalüütik võib selle ümber sõnastada nt: “Mida tähendab praegu inimeste jaoks sportimine?”, viies seega probleemi laiemasse kultuurilisse konteksti. Oluline on arendada tudengites oskust küsida küsimusi, mis võimaldavad uurida igapäevaselt märkamatut. Heaks näiteks selle kohta on ka Taani konsultatsioonifirma RedAssociates kogemused. Topeltanalüüs võimaldab rakenduslikul kultuurianalüütikul toimida ka omamoodi “vahemehena” akadeemiliste kultuurikäsitluste ja ärimaailma vahel. Klient ei oota teooriate tulevärki, aga samas peab rakenduslik kultuurianalüütik oskama ja suutma neid analüütiliste tööriistadena kasutada ja vajadusel peidetud kujul oma raportisse mahutama.

MACA õppekava üks arhitekte ning praegugi õppetööga osaliselt seotud etnoloogia teadur Håkan Jönsson on huvitav persoon juba selle poolest, et tema karjäär ülikoolis ei alanud mitte tavapäraselt viisil, vaid ta jõudis enne doktorikraadi saamist töötada professionaalse kokana. Meie vestluses leidis Håkan, et osalus rakenduslikes projektides on talle õpetanud, kuidas oma teadmisi ja oskusi argumenteeritult esitada ja on ühtlasi toonud tema akadeemilisse uurimistöösse uusi perspektiive, teemasid ja uurimisküsimusi. Ühes oma artiklitest “The Cultural Analyst – An Innovative Intermediary?” on ta põhjalikumalt arutlenud selle üle, millistes rollides tal on tulnud tegutseda.

Teadur Håkan Jönsson köögipoolel, mida ta endise kokana tunneb sama hästi kui teadustöödki. Foto- Sara Johari (www.sydsvenskan.se)

Håkani arvates on humanitaaria tudengite nõrk koht see, et nad on ühelt poolt liiga tagasihoidlikud (“Oh, mida mina ka sellest tean!”) ning teisalt võrdlemisi arrogantsed, eriti ärisektori suhtes. Oluline on osata väärtustada oma oskusi ja respekteerida igat klienti. Muidugi on vaja mõista ka oma piire – kliendile ei saa lubada seda, mida teha ei suuda. Enamasti on iga kliendi tellimuses vaja osata uurida ja analüüsida argielu, ent samuti ka kuulata ja mõista klienti. Igal juhul on nii etnoloogi kui antropoloogi jaoks oluliseks motivaatoriks uudishimu – miks ja kuidas küsimused on alati head! Kuna Håkan on algustest peale olnud üks neist, kes tudengitele klientide otsimisega aktiivselt tegeleb, oskab ta välja tuua, et olulised on eelläbirääkimised – sageli on kliendil liiga ebamäärane idee, mida ta tahaks, et uuritaks. Kogenumal uurijal on võimalus aidata hägusevõitu mõte konkreetsemaks ja tudengitele teostatavamaks formuleerida.

Rakenduslikus kultuurianalüüsis on äärmiselt vajalikud (osaleva) vaatluse tegemise oskused – oskus näha suhtlustasandeid ja sotsiaalseid mustreid, mis ei pruugi välja tulla sotsioloogilistes küsitlustes või ka kvalitatiivsetes intervjuudes. Näiteks Mine Sylow Pedersen viis kümme aastat tagasi Taanis läbi rakendusantropoloogilise uuringu, tundes huvi, miks tervisekeskusi külastanud noored pärast trenni sealsetes söögikohtades friikartuleid nosisid. Noorte käitumist vaadeldes ja nendega suheldes ilmnes, et põhjuseks polnud mitte niivõrd “friikate” maitse, vaid see, et ühte portsjonit sai kambakesi süüa. Samuti sooviti eristuda noorematest, kes pidid sööma kodus koos vanematega. Ilmnes, et noorte söömisharjumuste puhul oli oluliseks motivaatoriks grupikuuluvus ja sotsiaalne suhtlus. Uurija üks soovitus toidukohtadele oli hakata tervislikku toitu pakkuma sellisel viisil, et noored saaks einet jagada.

Lisaks sellele soovitas Håkan Jönsson oma loengus ka rea rakendusanalüütilisi strateegiaid jalgrattakultuuri uurimiseks, mida võib üle kanda ka teistele valdkondadele:

• Keskendu rattaga sõitmise rollile inimeste argielus üldisemalt, mitte kitsamalt ühele aspektile (nt tervislikkus);
• Keskendu rattaga sõitmisele kui protsessile, milles sünnivad tähendused ja analüüsi neid lähemalt;
• Kitsenda oma lähenemist uurimuse käigus – miks, kus, millal ja kuidas inimesed rattaga sõitmist tähenduslikuna tajuvad ja seosta need tähelepanekud oma soovitusega kliendile.

VEEL MÕNED IDEENOPPED MACA ÕPPETÖÖST LUNDIS

Kui ma Lundi Ülikooli jõudsin, oli MACA uus kursus oma õpingutega juba alustanud. Aga õppetöö oli toimunud ainult ühe nädala, nii et mul oli võimalus kohtuda tudengitega õppe algfaasis. Mida üllatusega kuulsin, oli see, et juba esimesel nädalal visati nad vette – s.t. saadeti tegema minivälitöid, teise õppetöönädala lõpus kohtusid nad kliendiga ja kolmanda nädala lõpuks pidid kõik rühmad (igas rühmas 4 tudengit) esitama oma rakendusliku projekti tulemused, mille läbiviimiseks oli neil nädal aega. Seda kõike selleks, et harjutada neid juba algusest peale piiratud tähtaja jooksul töötama. Lundis on seekord kliendiks linna jalgrattaliiklust koordineeriv osakond. Selle aasta läbivaks teemaks on MACA tudengitele jalgrattakultuur, täpsemalt selle normid ja reeglid Lundis. Kõik õppejõud rõhutasid, et tudengitele on õpingute käigus oluline anda võimalus töötada erinevate klientidega, et saada eri kogemusi ning kompetentse ning otsustada lõpuks, milline valdkond neile endile kõige enam sobib.

Üks peamisi erinevusi rakendusliku kultuurianalüüsi ja akadeemilisema kultuuriteadusliku õppe vahel ongi see, et esialgse uurimisküsimuse sõnastab klient, mitte üliõpilane ise. Igapäevases töös pole võimalik uurida ainult seda, mis endale huvitav tundub, vaid tuleb täita tellimusi. Iga klient ei ole mugav ja mõnikord võib koostöö ka ebaõnnestuda. MACA teisel aastal teevad tudengid läbi pikemaajalise individuaalse praktika ühe kliendi (kelleks võib olla nii avaliku sektori kui ka äriorganisatsioon, samuti MTÜ) juures. Praktika-kogemuse põhjal kirjutatakse oma magistritöö. Juhul kui koostöö kliendiga ebaõnnestub, on võimalik pöörata see õpikogemuseks ning reflekteerida nurjumise põhjuste üle.

Mulle anti lahkelt sirvimiseks ka MACA-s kaitstud magistritöid. Kuigi kogu õppetöö on tugevalt rakenduslik ja ka magistritöö põhineb praktikal, on ülikoolile esitatav lõputöö siiski akadeemiline – kasutada tuleb teoreetilist kirjandust, reflekteerida meetodite üle ja esitada argumenteeritud empiiriline analüüs. Kaitstud tööde teemadega võib tutvuda siin. Silma jäi, et magistritööde maht ei ületanud 60 lehekülge. Kompaktsemad lõputööd on midagi, mida Tartu Ülikooli etnoloogia osakonnas võiks samuti järjekindlamalt juurutada, nii õppejõudude kui tudengite huve silmas pidades!

Üks peamisi erinevusi rakendusliku kultuurianalüüsi õpetamisel Tartus ja Lundis või Kopenhaagenis on see, et viimastes eksisteerib nii ülikoolides kui ühiskonnas laiemalt juba arvestatav rakendusliku antropoloogia ja kultuurianalüüsi traditsioon. On olemas klientide baas kellega koostööd teha. Samuti on uusi kliente lihtsam leida ja veenda, kui saab viidata teistele koostööpartneritele. Lisaks jäi mulje, et nii Rootsis kui Taanis on kvalitatiivsed, sealhulgas etnograafilised, meetodid rakenduslike uuringute tegemisel aktsepteeritud. Meil Eestis seisab enda turundamine selles vallas alles ees.