Tulevikuutoopiad: suurlinnu pole, ettevõtted on demokraatlikud ja energia ainult roheline?

Eelmise aasta lõpust oleme RAKiga ellu viinud üht suuremat konsortsiumiprojekti koos mõttekojaga Praxis ning Tallinna ja Tartu Ülikooli teadlastega, mis keskendub eesti inimeste suhtumisele rohepöördesse ja inimeste rohekäitumisele. Tellijaks on Riigikantselei ning avaliku sektori Innotiimi eestvedamisel töötatakse selle põhjal välja “müksud”, et inimeste käitumist keskkonnasõbralikumaks muuta. Projekti pikkuseks on pool aastat aastat ja üsna spontaanselt tekkis – lisaks plaanitud tegevustele – mõte kutsuda kokku aruteluring, kus vabas vormis läheneda rohepöördele läbi utoopia kui visualiseerimise meetodi katsetamise, aga mõelda ka laiemalt meie tulevikule pärast rohepöörde toimumist.
Niisiis kutsusin veebi vahendusel kokku Andri Snær Magnasoni, Ivo Krustoki, Kädi Ristkoka ja Henri Holtsmeieri, et kujutada ette meie tulevikku tingimusel, et rohepööre on juba toimunud. Kõik osalejad on kas kliimaaktivistid ja kõneisikud või tegelevad rohepöörde ja keskkonna teemadega igapäevaselt.

Vestlusringi osalistest täpsemalt:
Andri Snær Magnason (edasi ASM) – Islandi kirjanik ja kliimaaktivist, kõneisik keskkonna teemadel, kandideeris Islandi presidendivalimistel
Ivo Krustok (edasi IK)- mikrobioloog, Riigikantselei rohepööre meeskonna eestvedaja; tegeleb avalikus sektoris keskkonna teemadega üle 8 aasta
Kädi Ristkok (edasi KR) – värskelt (5. mail 2023) viimast päeva Keskkonnaministeeriumi kliimaosakonna juhataja
Henri Holtsmeier (edasi HH) – keskkonnaaktivist, Fridays for Future asutaja liige ja rohenäpp
Küsis ja AI abil visuaalid lõi: Karina Vabson, antropoloog, Rakendusliku Antropoloogia Keskus

Linnaruumist

Karina: “Kuidas meie linnad võiksid tulevikus välja näha?”

HH: “Suurlinnu, nagu me täna neid teame – näiteks Tallinn – , tulevikus ei eksisteeri. Tulevikus oleme me ühiskonnana aru saanud, mida meie keha ja vaim vajab. Oleme mõistnud, et müra, valgusreostus ja heitgaasid ei tee meid õnnelikuks. Ega ka majanduskasv, mille tagaajamisega oma keskkonda reostame. Tulevikus istutame me puid, sest nende varjus on mõnus ning lülitame tänavavalgustuse ööseks välja, sest tähed on ilusad ja pimedas magada on mõnus. Ja siis on elu ka kohalikum..”

IK: “Linnad, kus me praegu elame, on olnud nii kaua sellised, et teistmoodi on raske ette kujutada. Kui inimesed mõtlevad keskkonnasõbraliku transpordi peale, tuleb neile kohe pähe elektriauto. Arvatakse, et praegused autod on saastavad ja mürarikkad, nii et me peame nad lihtsalt ära vahetama. Ja siis muutub kõik. Aga see ei ole nii! Linnad on ebameeldivad mitte sellepärast, et meil sõidavad saastavad autod, vaid sellepärast, et autod üldiselt ei ole meeldivad; nad võtavad palju tähelepanu infrastruktuurilt ja ülejäänud linnaruumilt.”

ASM: “Mul on elektriauto. Ja see on nii odav. Ma isegi ei tea, kui palju see elekter maksab. Võib-olla elektriarved on 20% kõrgemad, aga ma ausalt öeldes ei tea. See on nii odav, et sa ei tunneta seda. See ongi probleem elektriautodega Islandil, inimesed hakkavadki kasutama elektriautot palju rohkem, kuni meie tänavad on täiesti umbes.”

KR: “See on praegu staatuse sümbol, et sul on kaks autot perekonnas ja sa lähed kõikjale autoga. Ma arvan, et see on hiljutine harjumus, sest enne meil ei olnud võimalik omada autot. Põlvkond, kes oli veel väga noor, kui muutsime Eesti majandussüsteemi kapitalistlikuks, on avastanud kõiki võimalusi. Neile tundub see imelik, et peame ütlema “ei”  nendele valikutele, mida varem polnud.”

HH: “Ühistranspordi nime all tunneme me täna busse-tramme, aga kus on ühisautod? Täna seisavad autod keskmiselt 95% ajast kasutult ilmastiku käes. See on tohutu raiskamine. Ohutud isesõitvad autod on täna valmis. Kasutuselevõtuks on aga pigem küsimuseks regulatsioon ja mõju majandusele. Tulevikus registreerib elanik KOV äpis päev varem oma sõidusoovi, masin optimeerib sõidutrajektoori võttes arvesse kõigi reisijate soove, ja tehisintelligents sõidutab inimesed kohale ohutumalt, kui ükski reisija seda teha suudaks. Boonuseks saab elanik kaasliiklejatega võitlemise asemel rahulikult uudiseid lugeda. Nii saab ühiskond ühte autosse investeeritud ressurssidest maksimumi.”

Eramud ja elamud

Karina: “Kas tulevikus, kliimakriisiga arvestades, on võimalik eramajas veel elada? Hamburgis on juba aktiivselt räägitud sellest, et keelata eramajade ehitamist.
Kuidas teie näete ehitussektori tulevikku?”

ASM: “Meil on Islandil hetkel ehituse buum ning suur vajadus elamispinna järele. Meil ehitatakse üha enam väiksemaid kortereid ning linna tihendatakse eesmärgiga, et kõik oleks kõndimise distantsi kaugusel. Probleem on selles, et vanad majad lammutatakse ja see tekitab erimeelsusi kliimaaktivistide seas. Uute majade puhul tuleb märkida ka seda, et nende alla ehitatakse suuri garaaže. Nii et mõnedes kohtades me saame kõige õudsemaid lahendusi mõlemalt poolt – ühelt poolt meil on tihedad linnad, väiksemad korterid, aga ka vähem loodust, palju autosid majade all ja majade vahel ja ei ole ühistransporti.”

IK: “Ma arvan, et Eesti puhul on oluline see, et me peame olemasolevaid hoonesid muutma energiatõhusamaks. Loodetavasti näeme tulevikus palju rohkem rohealasid, mis on arhitektuuri sisse sulandatud. Taimestik katustel ja fassaadidel, mis aitaks suvel ka hooneid jahutada – sest kliimamuutuste tõttu on suurenev kuumus kindlasti probleemiks. Teisalt pakub see ka lisakaitset talvel ning näiteks ka mesilastele varjupaika ja toitu. Niimoodi lõimitud rohealad toetaks mitut teenust ja ökosüsteeme.”

HH: “Üks eramu võib olla kahe garaažiga 200 ruutu köetavat pinda või 50 ruutu süsinikunegatiivne väikemaja keset loodust. Võttes arvesse kliimakriisi, liigume pigem teises suunas. Tänased noored on tulevased majaomanikud ja nad mõistavad kliimakriisi. Nii on nende materiaalsed soovid väiksemad. Aeg ja energia, mis muidu kuluks rahajumala teenimisele, saavad nad panustada aga sellele, mis päriselt oluline: panustada reaalsete probleemide lahendamisele.”

Majandusest ja tööturust

Karina: “Kas oskate ette kujutada, milline on saja aasta pärast meie tööturg ja majandus?”

KR: “Tahaks uskuda, et 100 aasta pärast on ettevõtted osa demokraatiast. Mina näen, et tänapäeval on nad ühiskonnast väga kaugel, justkui steriilsed. Varasemad pere-ettevõtted olid tugevate kogukonnasidemetega, see tegi neid inimlikumateks. Inimesed olid rohkem huvitatud sellest, mis firmas toimub, isegi põlvkonnad jäid sinna tööle. Oldi õnnelikumad ning  nii tööandja kui ka töötajate poolt oli see investeering ettevõttesse; ka ettevõtte kestlikkusest olid kõik huvitatud. Ma arvan, et kui me tooksime seda inimlikkust tagasi ettevõttesse, siis see muudaks nad jätkusuutlikumaks. Euroopas on veel säilinud ametiühingute ja töötajate esindajate kultuur, meil on olemas tööriistad, et tuua demokraatia ja kaasotsustamine tagasi ettevõttesse. Ma arvan, et tooks palju kasu, kui tugevdaksime sotsiaalset dialoogi ettevõtete sees.”

IK: “Rohepööre vajab edukaid ettevõtteid ja edukat majandust. Aga kindlasti on kogukond ettevõtete ümber väga vajalik, näeme seda juba praegu. Nendes majandustes, kus jätkusuutlikkus on keskne teema, on olemas ettevõtted, kes ei ehita ainult tehaseid, vaid ka rohealasid nende ümber. Nad mõtlevad ka teenustele, mida inimestele pakkuda – näiteks laste mänguväljakuid – ja tahavad olla kogukonna osa. Sotsiaalne pool on siin väga tugev.”

ASM: “Tahaks loota, et 100 aasta pärast me kasutame 100% ainult rohelist energiat. Meil ei ole tulevikus kõiki neid ühekordseid asju. See on utoopia. Päikeseenergia paneelid muutuvad väga odavaks…ning need kohad, mille kohta inimesed on arvanud, et nad muutuvad elamiskõlbmatuks kuumuse tõttu, need kohad tegelikult saavad päikeseenergiat kasutada. Et kasvatada, toota, transportida asju. See idee, et 1 miljon inimest peab üle Vahemere kolima kliimakriisi tõttu, on läbi kukkunud, sest päikeseenergia võimaldaks tegelikult jõukaid linnu arengus toetada. Liustike sulamine saja aasta pärast pole peatunud, sest kuigi kliima enam ei soojene, on destabiliseerimine juba toimunud. See omakorda on suur väljakutse kõikidele rannikul olevatele linnadele. Siis soovivad nad, et inimesed minevikus oleksid investeerinud rohkelt ressursse ühistranspordi arendamisse kui ka kaitsvate “seinte” ehitamisele mere äärde, et ajaloolisi paiku säilitada.”

HH: “Tänane majandus on lahti ühendatud inimeste ja looduskeskkonna vajadustest. Raiume metsi mitte sellepärast, et vajame ehitusmaterjali, vaid ennekõike kasumi eesmärgil. Et see hävitab mullaökoloogiat, vabastab aastasadu salvestunud süsinikku ja kahjustab elupaiku – see on võõras, teisejärguline küsimus ühe tänapäeva korporatsiooni jaoks. Raiumata mets, kaevandamata põlevkivi või üleskündmata (unplowed) muld, see on rahvusliku aarde raisku laskmine ja potentsiaalne majanduslik kahju. Tänapäeva majanduse esimene printsiip on kasum, teine kasv. Nii majandame ära kõik, mis on, kuniks enam ei ole midagi. Tulevikus, kui me oleme suutnud muutuda, põhineb majandus hoopis teistsugustel põhimõtetel. Kultuurid, kes on suutnud majanduse panna käima looduse rütmis, on teisel pool kriise välja tulnud. Nii võetakse pere ja kogukonna planeerimisel siis arvesse, palju metsast puitu võib võtta ja kui suured on veevarud ja 100 aasta pärast.”

Toidust

Karina: “Kas saja aasta pärast tõesti peame putukaid sööma nagu paljud sotsiaalmeedias kardavad? Millisena näeb välja tulevikus meie taldrik laua peal?”

ASM: “Ma arvan, et lehmad on tulevikus pühad loomad. Seda toitu enam meie taldrikule ei leidu, välja arvatud mingist laborist proteiin. Proteiini kunstlikult valmistamise viisid on meil tulevikus kindlasti olemas. Ja üha rohkem maad vabastatakse taasmetsistamise (rewilding) jaoks, selle asemel, et traditsioonilise põllumajandusega tegeleda. Ma arvan, et loomade majandust loetakse tulevikus ebaeetiliseks ja me muudame seniseid harjumusi.”

IK: “Mis toitu puutub, siis see on väga keeruline küsimus. Näeme, et juba nüüdseks on toimunud päris palju muutusi, vähemalt Eestis. Kümme aastat tagasi inimesed eriti ei teadnud, mis on kikerherned või hummus. Palju rohkem taimset toitu on hakanud meie lauale tulema. Ma arvan, et see protsess jätkub, et me näeme tulevikus palju mitmekesisemaid ja tervislikumaid ja rohelisemaid dieete, sest toidu tootmisel on väga suur mõju keskkonnale. Ma ei ole isiklikult uurinud putukate kohta, aga ma tean, et putukad on mõnedes riikides juba praegu suur osa söömise kultuurist.”

KR: “Inimesed peavad tulevikus sööma vähem liha. Praegune trend Indias on, et keskklassi inimesed söövad veiseliha, sest nad ei ole enam religioossed. Kui aga kõik hindud muutuksid veiseliha sööjateks, oleks sel tohutu mõju globaalsele keskkonnale. Me lihtsalt peame leidma uusi proteiiniallikaid. Teisalt on meie elustiil erinev ja inimese keha ka kohaneb. Meie töö ei ole enam füüsiline, nii et me tegelikult ei vaja enam nii palju proteiini. Arvan tegelikult, et põllumajandus on viimane sektor, mis muutub keskkonnasäästlikuks ja kus me näeme tulevikus muutusi.” 

HH: “Mina arvan, et tulevikus on põllumajandus lokaalne ja süsinikunegatiivne. Juba täna võib lugeda taastava põllumajanduse uurimusi, kus ekstensiivse puisniidu karjatamise tulemusena seatakse pinnasesse 8-40 t/ha aastas. Teiseks ma arvan, et toidutootmine saab olema märkimisväärselt kohalikum. Niimoodi saavad hispaania kurk ja tomat detsembris luksuskaubaks, mida vähesed endale lubada saavad. Kohalik õun saab olema aga normaalsus ja eurose kilohinnaga banaan ilus minevikupilt. Et inimestel on siis toiduga uuesti tugevam side, nagu 30 aastat tagasi, nad teavad, kes küpsetas nende saiapätsi ja millisest talust nädalavahetuse supikoot pärit on.”

Suhted loodusega

Karina: “Kuidas muutuvad inimeste suhted ja inimeste arusaam loodusest?”

IK: “See peab kindlasti muutuma, sest me  oleme loodusest distantseerunud ning selles ei ole midagi head. Kui ühiskonna või majandusena loodusest kaugeneda, siis näeme juba praegu, et loodus muutub ebameeldivaks. Praegused mõjud on tekkinud, sest me ei hooli loodusest. Rohepööre on võimalik aga ainult taaslähenemise, hoolivuse kaudu. Ja muidugi peame tooma looduse tagasi linna.”

ASM: “Kliimakriisi tõttu on meie ees suur hulk stsenaariume. Näeme juba praegu suuri liikumisi, kus inimesed praegu taasühenduvad (reconnection) põlisrahvaste traditsioonidega, soov selleks on suur. Tegelikult võib käiku minna ka stsenaarium, et me kõik otsustame, et loodus on püha ning võib-olla tekib niimoodi uus religioon. Tegelikult on sellest juba ka räägitud. Meie senine ratsionaalne maailmanägemus on meid alt vedanud. Kuid tegelikult oleks ratsionaalne, kui jõed oleksidki pühad, sellel oleks kliimakriisi konteksti arvestades palju ratsionaalsem väljund. Ja et metsad oleksid pühad – siis me ei oleks selliste suurte probleemide ees.”

HH: “Näen, et täna, isegi nn rohepööret tehes, proovime me ikka ja jälle loodust vallutada nagu valgustusajal. Ei saa välistada, et vallutuskeskne kultuur veel sada aastat vastu peab. Tänaseks oleme me kasvanud nn Darwini kolliks: liigiks, kes mingitel põhjustel populatsiooni kasvu ja kahanemise tsükleid eirab ja teisi liike välja sööb. Võibolla oleme nutikad ja leiutame viise, kuidas loodust ekspluateerida ja nii kaugeneme loodusest veelgi. Võibolla ei suuda nutikus meid mõne kriisi lävest üle aidata ja nii saavad eelise need, kes loodust mõistavad ja austavad. Vaadates aga veelgi kaugemale, olgu me teistel planeetidel või juhtigem kliimamuutusi oma planeedil, usun, et looduse austamine ning sellega tervisliku suhte hoidmine on siis inimestel elementaarne”.