Mõtisklusi vestlusõhtust “Kellele on vaja humanitaarteadlasi?”
Eelmisel teisipäeval, 26. aprillil toimus Tartu Tudengipäevade raames Vilde kohvikus vestlusõhtu “Kellele on vaja humanitaarteadlasi?”, mis keskendus eelkõige antropoloogia rakendusvõimalustele. Pretensioonika pealkirjaga kokkusaamisel arutasime külaliste Ester Bardone, Helleka Koppeli ja Keiu Telvega, miks humanitaarne lähenemine vajalik on ning kuidas näha võimalusi selle kasutamiseks erinevate probleemide lahendamisel.
Meile on aastaid järjepidevalt kinnitatud, et humanitaaria on justkui enesearendusprojekt, millega hiljem pole midagi peale hakata. Taoline retoorika pole teadusala arengu perspektiivist jätkusuutlik ning tasapisi on sellest aru saanud ka haridusasutused (osalt kindlasti ka tänu ettevõtlikele tudengitele), mida näitab kas või järjest enamate praktikaainete lisamine humanitaaria õppekavadesse. Ester kinnitas, et ülikooli poolt suunatakse pakkuma haridust, millest oleks “otsest praktilist kasu”, kuid mainis seejuures, et tudeng ei oska sageli omandatu praktilist väärtust näha.
Osalt just taolisest mõttest ajendatuna on, nagu rääkis Keiu, Tartu ülikoolis välja töötamisel uus õppeaine bakalaureuseastme 1. kursuse tudengitele, mille raames on plaanis tutvustada üliõpilastele erinevate valdkondade rakendusvõimalusi, tuues näiteid tegutsejatest väljaspool akadeemiat. Vestlejad nõustusid, et oluline on näidata ühiskonnale, et omandatud erialaga on paljutki peale hakata, seda enam, et lugemisoskus, mõtlemisoskus ja kirjutamisoskus on olulised igas valdkonnas. Tihtipeale on probleem just oma oskuste alahindamises ning väheses enesekindluses. Ester tõi näiteks rootsi etnoloogi Håkan Jönssoni tähelepaneku, et humanitaarteadlased on ühelt poolt liigselt tagasihoidlikud ning teisalt tekitab võõristustunnet enese müümine. Seetõttu võiks õppekavadeski leiduda enam aineid, mis toetaksid oskust oma erialast rääkida ning näha selle kasutusvõimalusi.
Ka Rakendusliku Antropoloogia Keskuse (RAK) üks eesmärke on etnoloogia-antropoloogia tutvustamine ja populariseerimine, lähtudes teaduspõhise ühiskonna ideest. Siiski nõustuvad kõik vestlejad, et olulisim on küsimus, kuidas murda välja erialasest omainimeste ringist ja jõuda laiema auditooriumini. Selleks peab taoline n-ö humanitaaria mainekujundus toimuma järjepidevalt. Ühe näitena laiemat kõlapinda taotlevast ning erialasid ühendavast ettevõtmisest võib tuua tuleval sügisel toimuva konverentsi “Why the world need anthropologists? Humanize IT!”, mida korraldab RAK ning mis toob antropoloogilise lähenemise kokku tehnoloogia arendamisega.
Kuigi RAK on Eestis uuenduslik ettevõtmine, leidsid külalised, et etnoloogid on Eestis leidnud sageli praktilisi väljundeid akadeemiast väljaspool ning rakenduslik antropoloogia iseenesest ei olegi niivõrd uus mõte. Küll on aga uuenduslik idee kvalitatiivseid uuringuid tellimusuuringutena läbi viivast organisatsioonist. Keiu kirjeldas, RAKi peamine väärtus ja erinevus teistest uurimiskeskustest on minek inimese juurde, st et veedetakse nendega koos aega, saadakse teada, kes nad on, kuulatakse, mida nad räägivad ja vaadeldakse, mida nad teevad. Taolises argielu nähtamatus dimensioonis mustrite nägemine on Estri sõnutsi etnoloogi igapäevatöö ning just selle tasandini jõudmine võib antropoloogil aidata tegeleda probleemidega, millele teiste meetoditega ehk niivõrd häid lahendusi ei leiaks.
Et jõuda inimesele lähemale, on RAK avatud ka alternatiivsetele ja uuenduslikele uurimismeetoditele ning igale projektile lähenetakse vastavalt selle vajadustele. Helleka kirjeldas, et siiani on kasutatud näiteks uuritavatele fotoaparaadi andmist, vestluspartneriga koos ringi jalutamist, samuti on kaardistatud isiklikku linnaruumi ja mõeldud GPS-seadmete kasutamisele inimeste trajektooride uurimisel. Sellest kõigest kooruvad analüüsi käigus välja ettepanekud, olukorra kirjeldused ja soovitused ning uurijate lootus, et teadmised jõuavad kasutusse ning tänu nende tööle muutub midagi paremaks. Nii tarkvara arendamisel, toodete testimisel kui meditsiini uurimisel on ju antropoloogide ülesanne olnud lähtuda inimeste vajadustest, et – nagu Keiu sõnastas – muuta maailm paremaks kohaks.
Vestlusõhtu “Kellele on vaja humanitaarteadlasi? Vestlusõhtu antropoloogiast ja selle rakendusvõimalustest” 26.04.2016 Vilde lokaalis, korraldas Tartu Nefa Rühm.
Fotod: Aivo Põlluäär