Ettevõtlusest humanitaari pilguga

Tartu Ülikooli etnoloogia doktorant ja MTÜ Rakendusliku Antropoloogia Keskuse asutaja ning juhatuse liige Keiu Telve osales 16.–18. märtsil Kopenhaageni Ärikoolis (Copenhagen Business School), Taanis, toimunud doktorikoolis Entrepreneurship studies and the Humanities. Doktorikooli korraldajad olid seadnud selle eesmärgiks tutvustada humanitaaria ja kunstide valdkonnast pärit analüütilisi “tööriistu” uurimaks ettevõtlust kui loovat protsessi, mis hõlmab kujutlusvõimet, improviseerimisoskust, lugude jutustamise oskust jpm. Doktorikooli läbi viinud professorid Robin Holt ja Daniel Hjorth on kirjutanud ettevõtluse esteetikast ja narratiivsest lähenemisest ettevõtlusele. Selles videoloengus jagab Hjort oma mõtteid ka humanitaarse tõlgenduse olulisusest ettevõtlushariduses.

Doktorikoolist saadud ideedest, ettevõtlusest, kultuuri ja humanitaarhariduse seostest rääkis Keiuga Tartu Ülikooli etnoloogia lektor Ester Bardone, kes uuris oma doktoritöös turismi- ja külalismajanduses tegutsevaid ja elamusteenuseid pakkuvaid mikroettevõtjaid Eestis.

Rakendusliku Antropoloogia Keskuse asutajad Keiu ja Helleka (pildilt puudub Merilin Piipuu)

EB: Mis on su muljed Kopenhaagenis toimunud doktorikoolist? Mis sellest kõige eredamalt meelde jäi?

KT: Doktorikool toimus Kopenhaageni Ärikoolis, enamik teisi osavõtjaid olid majandusharidusega. Esialgu ma arvasin, et olen võõral maal. Aga mida tund edasi, seda rohkem sain aru, kui sarnaselt me asjadest mõtleme, kuidas ma olen tegelikult justkui “kodus” ja hoopis nemad tulid “külla”. Nende jaoks oli see humanitaaria võimaluste avastamine. Palju räägiti avatusest, kuidas uued perspektiivid võimaldavad näha uusi tähendusi, asju teistmoodi mõtestada. Olin üllatunud, kuidas nii Holt kui Hjorth (mõlemad majandusteadlased), põimisid diskussiooni meisterlikult näiteid ilukirjandusest, teatrist, kunstiteostest. Nad olid väga asjatundlikud mõlemas vallas. Kõige toredam oligi pidev perspektiivi vahetamine. Alustasime ettevõtluse määratlemisest – mis üldse on ettevõtlus? Mis on selle sõna tähendus inglise keeles ja meie oma emakeeltes. Entrepreneurship inglise keeles tähendab ju ka millegi ette võtmist, millegi loomist. Selline mõtestamine on tegelikult väga sarnane sellele, mida antropoloogid teevad.

Selles doktorikoolis oli majanduslik pool, investeeringud, kasumi teenimine tagaplaanil, keskendusime pigem ettevõtluse inimlikele aspektidele – saavutamisiha, eneseteostus, mängulisus. Need ilmnesid hästi ettevõtjate oma lugudes. Näiteks vaatlesime Briti ettevõtjate elulugusid, mis avanevad nende kirjavahetustest. Ühes söekaevandusega seotud perekonnas kirjeldasid abikaasad ligi 30 aastat kestnud kirjavahetuses ettevõtjaks olemist, raskusi, murekohti aga ka eesmärkide seadmist, edasipüüdmist – kõike seda igapäevaeluga läbipõimunult. Ettevõtlust ei saa argielust eristada, see on lugudest ja kogemustest läbipõimunud. See oli minu jaoks väga meeldiv äratundmismoment.

Doktorikoolis käib aktiivne mõtlemistöö.

EB: Ettevõtluse uurijad mujal maailmas on kasutanud ka metafoore ettevõtjate tüüpide või ettevõtluse olemuse kirjeldamiseks. Kas seda tehti ka doktorikoolis?

KT: Kasutati metafoorseid mõisteid nagu ‘play’ ja ‘seduction’. Mängust räägiti viitega Johan Huizinga homo ludens’ile (e.k. mängiv inimene). Mäng on inimeseks olemise pärisosa. Ettevõtlus kui mäng, mida innustavad alguses soovunelmad või ihad ja samas muutub see mäng ühel hetkel struktureerituks kuni selleni välja, et mängu ilu kaob.

Keskendusime erinevatele kirjandusteostele, mille abil peegeldasime ettevõtlust. Vaatlesime tegelase motiive, näiteks Mrs. Dalloway (Virginia Woolfi romaani nimitegelane – EB) – kuidas ta suudab luua tavapärases maailmas midagi erilist oma tegevuse, suhtluse ja pidudega, arutasime, milliseid jooni paneks ta tänapäeva ettevõtjate seas otsima. Kirjandusest toodi näiteks ka Don Juan kui kirgedest lähtuv tegutseja, kes võtab pidevalt ette uusi projekte, aga kuna ta teeb kõike tunnete baasilt, siis ta ei jõua eriti kuhugi.

EB: Paljud antropoloogid ja etnoloogid on kultuuri müümisesse, kultuuri kasutamisse majandusliku ressursina, selle kaubastamisse kriitiliselt suhtunud. Kas sa näed kultuuri müümises pigem ohtu või võimalusi?

KT: Ma arvan, et ohtudest on vaja teadlik olla, aga ennekõike näen siiski võimalust. Kultuuri müümisel on ju erinevaid vorme ja võimalusi. See ei tähenda tingimata kultuuri n-ö ekspluateerimist. Kui keegi ettevõtjatest otsustab mõne kultuuripraktika tooteks muuta, siis see on tema nägemus, tema pingutus, investeering. Ta loob lisaväärtust. See võimalus on ju tegelikult kõigile kättesaadav, aga kõik ei näe igapäevaelus ettevõtluse võimalusi.

EB: Mil moel on ettevõtlus sinu arvates osa kultuurist?

KT: Võtan praegu üht Maaja Vadi juhtimisainet ja ettevõtluse kultuur on meil loengus läbiv teema. Ma isegi ei saa ettevõtlust ja kultuuri kuigivõrd eristada. Millised ettevõtluse jooned eksisteerivad, tuleb tugevalt kultuurikontekstist. Eestis on valdav maskuliinne juhtimis- ja ettevõtluskultuur – hierarhilisus, tugev edule mitte niivõrd protsessile suunatus. Meid ümbritsev kultuurikontekst peegeldub ettevõtluses ja vastupidi. Ettevõtte juht ei pruugigi mõelda oma firmast kui omaette osakultuurist. Rakendusliku Antropoloogia Keskuse üks eesmärke on näiteks organisatsiooni sisekultuuri uurimine, soov teha nähtavaks see nähtamatu kultuur, mis tegelikult igapäevaselt üht ettevõtet juhib. Mis on inimeste eesmärgid, väärtused, kuidas nad käituvad, miks tehakse või ei tehta koostööd jpm. Teadlikkus ettevõtte kultuurist on hästi oluline, siis saab teha teadlikumaid otsuseid ja olemasolevat kultuuri muuta. See mõte tuli hästi välja ka doktorikoolist.

EB: Kui mõelda 4.–5. novembril Tartus toimuvale rahvusvahelisele sümpoosionile Why the world needs anthropologists, mille teemaks on seekord Humanise IT ja sellele, et IT-ettevõtted on Eestis endiselt pjedestaalil, siis millist kultuuri sa seal näed?

KT: Ma saan sellest rääkida pigem ideaalis – millised IT-ettevõtted võiksid olla. Nad võiksid olla rohkem kasutaja perspektiivist huvitatud, rohkem avatud. Nad võiks rohkem töötada koos erinevate sihtrühmadega. Rakendusantropoloogina näen just siin head koostöövõimalust kasutajapõhise teadmise ja kogemuse vahendamisel. Tehnoloogia on ju samuti osa kultuurist. Mujal maailmas Intel, Microsoft jpt firmad kasutavad antropolooge uute lahenduste arendamisel ja disainimisel. Meil on palju rakendusi, millesse investeeritakse hulk raha ja aega lootuses, et need lähevad tööle, aga hea oleks olnud võib-olla algusest peale kasutajad rohkem sellesse protsessi kaasata.

EB: Sa oled üks Rakendusliku Antropoloogia Keskuse asutajatest. Teie sooviks oli leida oma etnoloogia magistriõpingute käigus omandatud teadmistele ja oskustele praktiline rakendus, olla ühiskonnas kasulikud ning ka müüa oma oskusi ja teadmisi. Mida on RAKis tegutsemine sulle õpetanud ja milliseid oskusi sa arvad et seda tüüpi teenuse pakkumine eeldab? Millest sa kõige rohkem puudust oled tundunud oma eelnevat haridust arvesse võttes?

KT: Mõtleme neile küsimustele iga päev. Ühelt poolt mulle tundub, et ettevõtlus on seotud sisemise sooviga – me tahame midagi ette võtta, soovime midagi muuta. Meil on visioon ja soov selle elluviimiseks panustada. Tahtmine ja motivatsioon peab olema. Konkreetsetest  oskustest rääkides on mul hea meel, et sattusin 5 aastat tagasi projektide kirjutamise juurde. Projektikirjutamise oskused tulevad pidevalt kasuks. Kui sul on idee, siis on vaja leida fond, kes seda rahastab ning seejärel kirjutada oma idee nende ootustele ja vormile vastavalt lahti. Humanitaaridena oskame kirjutada, aga projektide kirjutamise oskus on spetsiifiline oskus, mida tuleb õppida. See pole ainult bürokraatia, vaid ka loov protsess. Projekti tehas saab oma idee põhjalikult läbi analüüsida, läbi mõelda tulud ja kulud, tulemused jpm. Vajalikud on ajaplaneerimise oskus, rahaga ümber käimise oskus, raamatupidamise algteadmised. Lisaks muidugi ka juhtimisoskus, teiste töölerakendamine ja motiveerimine. Ka humanitaarid peavad oskama neile aspektidele mõelda – mida kõike on vaja, et üks idee saaks praktiliselt ellu viidud. Projektikirjutamine peaks humanitaaride õppekavades kindlasti sees olema.

Just äsja saime Kodanikuühiskonna Sihtkapitalilt arenguhüppe toetuse. Meile öeldi, et nad reeglina 1,5 aasta vanusele organisatsioonile ei anna arenguhüppe toetust, aga meil olevat see potentsiaal olemas. See on tohutult motiveeriv, et keegi väljastpoolt näeb meie potentsiaali.

Keiu RAKi kontoris tšekke sorteerimas

EB: Sügissemestril 2016 tuleb humaniora valdkonnas pilootprojektina uus kursus “Humanitaarteaduste rakenduslik perspektiiv”, mille üks koordineerijatest sa oled.  Kuidas arendada humanitaarides ettevõtlikkust, isegi kui kõigist ei saa ettevõtjaid?

KT: Kommunikatsiooni ja turundusoskused on ka väga olulised. Mitte et me humanitaaridena ei oskaks midagi teha, vaid me ei oska sageli end turundada. Kui me räägime inimestele väljastpoolt ülikooli, mida me teeme, siis on vastuvõtt positiivne. Ma ei tea, kust tuleb see hoiak, et oma teadmiste ja oskuste müümine on kuidagi räpane. Müümisel on ju ka oma kultuur. See ei tähenda müümist iga hinna eest ja kõigile. Tuleb osata leida õigeid sihtgruppe ja sõnastada sõnumeid. Võib-olla on humanitaaridele heaks eeskujuks just sotsiaalne ettevõtlus või sotsiaalse missiooniga algatuste kogemus.

Humanitaariat õppima tulev tudeng vajab praegu tuge ja julgustust, oluline on tuua auditooriumisse eeskujuks oma kogemusi jagama neid humanitaare, kes on juba kuvandit murdnud. Kes tõestavad, et saab küll edukalt müüa seda, mida teha oskame. Just seda eneseusku ja avatust ettevõtlikkuse ja ettevõtluse suhtes peaksime noortesse süstima ja muidugi ka andma projektikirjutamise praktilisi käsitööoskusi. Ettevõtlikkus eeldab pingutust, on väga intensiivsed perioodid, samas tuleb ka palju tagasi. Paljud praktilised teadmised vananevad tänapäeval väga ruttu, samas on humanitaaridel suur eelis, sest humanitaarharidus toetab inimese arengut, analüüsi-, lugemis- ja kirjutamisoskusi. See haridus annab tööriistad peaaegu ükskõik mida teha.

EB: Võib-olla oleks abi ka sellest, kui oma lugusid ja kogemusi meedias ja internetis rohkem jagaksime. Näiteks Taanis konsultatsioonifirma RedAssociates jagab mitte ainult fotosid ja tekste vaid ka videoklippe, mis aitab avada seda, millega nad tegelevad, mida nad pakuvad.

KT: Jaa ma usun, et videolood annavad hea aimduse sellest, millega me tegeleme. Samas, paljude rakendusantropoloogiliste uuringute puhul, ka nendega, mida meie oleme teinud, on see probleem, et uurimismaterjalid ja tulemused on konfidentsiaalsed ja kuuluvad tellijale. Neid ei saa eetilistel põhjustel teistega jagada.

EB: Milliseid võimalusi koostööks sa näed humanitaaride ja ettevõtete vahel?

KT: Koostöö võiks alata koos maha istumisest ja arutamisest, mida ettevõtted vajavad ja mida meil on pakkuda. Selline diskussioon oleks vajalik ja siis võiks jõuda ka juba konkreetsete koostöövõimalusteni. Humanitaaride messi on keeruline teha, sest meil pole lauale panna sarnaseid tooteid nagu näiteks Maamessil osalevatel ettevõtetel, aga samas tuleb julgeda ennast ettevõtetesse pakkuda.