Kas noor Eesti valija läheb valima?

Rakendusliku Antropoloogia Keskus viis 2021. aasta sügisel sihtasutuse Liberaalne Kodanik tellimusel läbi noorte valimiskäitumise uuringu. Sarnaselt teistele RAKi uuringutele oli tegemist süvitsimineva kvalitatiivse uuringuga. Kuigi uuring tehti tol hetkel aktuaalsete kohalike omavalitsuste valimiste kontekstis, on uuringu tulemused relevantsed ka nüüd, kui ukse ees on riigikogu valimised.

Uuringus osales kakskümmend 16-19-aastast noort Eesti eri paigust, keda ühendas varasema valimiskogemuse puudumine. Esmakordne valima minemine tundus paljudele noortele hirmutav, kardeti teha midagi “valesti”. Tundmatud ja keerulised olid nii jaoskonda minek kui ka oma hääle andmine elektrooniliselt. Siiski oli enamikul uuringus osalenud noortest plaanis valima minna. Seda hoolimata sellest, et paljudel polnud selget ettekujutust, keda valida. Esmavalija ei pruugi olla kursis ei konkreetsete kandidaatide ega ka erakondade vaheliste erinevustega, niisamuti ei pruugi ta olla selgusele jõudnud oma poliitilises maailmavaates. Nii tehakse esimene valik tõenäoliselt üsna viimasel hetkel.

Uuringu väljundiks olid viis valminud persoonat. Pilt kujutab Alalist tegutsejat.
Illustratsiooni autor: Etta Lin Tamkivi

Esimesel korral valima minnes on paljude jaoks oluline minna jaoskonda kohale. Jaoskonnas kohapeal valimist tajutakse kui omamoodi lävepakurituaali poliitiliselt täiskasvanuks saamisel. Sestap ei kaalunud enamik uuringus osalenud noori e-hääletamist – selles jääb vajaka jaoskonnas hääletamisega kaasas käivat pidulikkusest.

Lapsevanemad ja õpetajad, kes noortega valimistest ja poliitikast räägivad, võivad end tubli töö eest kiita. Nimelt sõltus paljude noorte huvi ja arusaamine just kodus ja koolis räägitust. Kui kodus poliitikast räägitakse, on ka noor neist teemadest tõenäoliselt teadlikum ja rohkem huvitatud. Seejuures pole olulised üksnes vanemad – nii mõnegi uuringus osalenud noore jaoks oli eeskujuks ja juhendajaks demokraatia saladuste avastamisel hoopis vanaema või vanem vend. Kui kodus poliitikast ei räägita, võib noores teema vastu huvi sütitada inspireeriv õpetaja. Sõprade mõju valimiskäitumisele ja poliitilistele eelistustele tõid noored välja aga üllatavalt vähe.

Kõiki esmavalijaid ühe mütsi alla ei mahuta
Hoolimata teatavast ühisosast olid uuringus osalenud noored oma valimiskäitumiselt väga erinevad. Nende hulgas oli väga teadlikke rafineeritud poliitiliste arvamustega valijaid ning neid, kes Eesti poliitikast teavad üksnes suuremaid skandaale.

16–19-aastaste noorte valimiskäitumise paremaks kaardistamiseks jagasime nad uuringus viieks persoonaks. Sealjuures tuleb arvesse võtta, et iga selline persoona on üldistus: tegelikkuses on iga persoona sees palju erinevaid arvamusi ja käitumismustreid ning niisamuti võib ühes inimeses märgata mitmele eri persoonale iseloomulikke jooni. Persoonad, mis uuringu käigus välja settisid, olid järgmised: üliteadlik noor, passiivne noor, alaline tegutseja, järgija ja maailmakodanik.

Alustagem üliteadlikust noorest. Valimiste kontekstis võiksime me kõik olla sellised nagu tema. Üliteadlik noor on poliitikast väga huvitatud ja tal on välja kujunenud selged maailmavaatelised eelistused. Uudised jälgib ta iga päev ja allikakriitiliselt – kodumaise Aktuaalse Kaamera kõrval võib ta hoida end kursis ka The Guardiani, CNNi, The New York Timesi ja muude rahvusvahelise haardega väljaannetega.

Passiivne noor on mõnes mõttes üliteadliku noore vastand. Poliitika vastu ta huvi ei tunne ja tõenäoliselt ei lähe ta ka valima. Siiski ei ole tal mingit põhimõttelist vastumeelsust valimiste suhtes. Uudistega ta end teadlikult kursis ei hoia, küll aga kasutab sotsiaalmeediat ja võib-olla jälgib ka YouTube’is mõnd konkreetset esinejat.

Alaline tegutseja on, nagu tema hüüdnimigi mõista annab, väga aktiivne. Lisaks koolile tegutseb ta veel väga mitmel rindel, haarab igast võimalusest kinni ja hoiab mitut rauda tules. Uudiseid ta väga ei jälgi, tal ei ole selleks aega. Sotsiaalmeediat alaline tegutseja siiski kasutab. Valimiste kontekstis on tema jaoks olulised suurte maailmavaateliste teemade asemel pigem konkreetsed sammud kohaliku elu parandamiseks.

Järgija ei ole paljudes küsimustes veel oma seisukohta välja kujundanud ja on paljuski suunatav oma perekonna ja sõprade poolt. Tema silmaring ei ole väga lai ei poliitikas ega väljaspool seda. Lähedaste arvamuse muudab olulisemaks ka see, et iseenda otsustes ja valikutes on järgija ebakindel. Uudiseid ta enamasti ei jälgi, küll aga on tegus sotsiaalmeedias.

Maailmakodaniku jaoks on keskne mingi talle oluline hobi või huviala – see võib olla näiteks sport, aga miks mitte ka midagi muud. Sestap hoiab ta end kursis ennekõike just oma huvialaga seotud uudistega, eelistades rahvusvahelisi uudistekanaleid kodumaistele.

Kuidas jõuda valima?
Senise valimiskogemuseta noorte seas oli mitmeid, kes üsna kindlasti lähevad valima. Ka enamiku ülejäänute hulgas tajuti valimistel osalemist millegi olulisena, millest võiks osa võtta. Kuid valimiste oluliseks pidamise ja päriselt valimiskasti või arvutiekraani taha häält andma jõudmise vahel on siiski vaks vahet.

Nagu öeldud, on esmakordselt valima minek paljude noorte jaoks ühtaegu pidulik ja hirmutav. Soorituspinge ja kartus, et ei osata seda olulist sammu “õigesti” teha, võib viia selleni, et nii mõnigi esmavalija jääbki piltlikult öeldes jaoskonna uksele seisma, tegemata seda viimast kriitilist sammu üle lävepaku. Seda eriti juhul, kui selget eelistust ei ole ja kõiksugu muid asjatoimetusi jagub.

Üks viis sellises olukorras noor valima saada, on anda talle selged juhised, kuidas valimisprotsess käib. Paljude jaoks on oluliseks infoallikaks sotsiaalmeedia, seega võib valimisõpetust levitada sotsmeediakanalites. Samas tõid mitmed uuringus osalejad välja, et pikemale infole nad sotsiaalmeediat kasutades tihti ei keskendu, vaid libisevad pigem üle pealkirjade.

Teine ja võibolla efektiivsem koht valimisjuhiste tutvustamiseks on kool. Nagu eelpool öeldud, on heal õpetajal õpilase poliitikahuvile ja teadmistele suur mõju. Sealjuures on oluline rääkida nii valimistest ja nende olulisusest laiemalt kui ka samm-sammult lahti seletada, kuidas jaoskonda minemine ja oma hääle andmine käib. Selge ja mõttes läbiproovitud teekond võtaks valimispäeval kindlasti pinget maha.

Kahevahel oleva esmavalija jaoks saavad teekonda valimiskastini lihtsamaks teha ka pereliikmed ja sõbrad. Kui oled valima minemas ning näed, et sõber või noor sugulane (ja küllap kehtib sama ka vana sugulase puhul) ei pruugi valima jõuda, siis võta ta kaasa. Minge koos. Koos perega, koos sõpruskonnaga, koos klassi või kollektiiviga.

Nagu eelpool kirjutatud, oli paljude uuringus osalenud noorte jaoks esimest korda valima minek mõneti nagu siirderiitus täiskasvanuks saamisel. Seda pidulikkust ja sümboolset olulisust tuleks rohkem esile tuua – ka see aitaks ebakindlat võib-olla-valijat üle lävepaku. Sealjuures võiks valimiste pidulikkuse suurem teadvustamine ja näiteks väike tähistamine pere- või sõprusringis pärast hääle andmist aidata valimiskastide ette igas vanuses muidu valimisleigeid hääletajaid.

Eestile võiks eeskujuks olla Soome valimiskohvi traditsioon. Valimas käimisekohvi ja miks mitte ka koogiga tähistamine muudaks valimised kui demokraatia pidupäeva esmavalija (ja küllap ka kes teab mitmendat korda valija) jaoks pidulikumaks ja toonitaks valimise sümboolset ja otsest olulisust demokraatlikus riigis.

Artikkel on värskelt ilmunud ka Tuglase seltsi ajakirjas Elo. Huvilistel on võimalus seda lugeda ka soome keeles.