fbpx

Muljeid ja põhiteemasid rakendusantropoloogia konverentsilt ‘Why the World Needs Anthropologists: Designing the Future’

Oktoobri viimasel nädalavahetusel kihas Lissabon  sadadest uudishimulikest ja tagutsemistahet täis antropoloogidest, disaineritest ja muudest  huvilistest, kes juba kuuendal EASA Rakendusliku Antropoloogia aastakonverentsil käisid inspiratsiooni ammutamas ja mõttekaaslasi leidmas. Olles värskelt Lissabonist tagasi jõudnud, tunnen end pungil inspiratisiooni ja ideid, mida tulevastes projektides kasutada! Konverentsi selle aasta teemaks oli ’Disainides Tulevikku’ ning fookus oli disaini/disainmõtlemise ning inimkeskse ning etnograafilise uurimuse kokkupuutepunktidel ja koostöövõimalustel – mis on disainiantropoloogia, selle meetodid, rakendusvõimalused ning väärtus disainis. Neid teemasid käsitlesid nii esimese päeva plenaarkõned tunnusatud antropoloogidelt kui ka teisel päeval toimunud praktilised töötoad.

Konverents pakkus hulgaliselt mõtteainet, kuid läbivalt toodi esile ideed, et keegi pole võimeline ei tänapäeva ega ka tuleviku suuri probleeme üksi lahendama. Transdistsiplinaarsuse olulisust ja potentsiaali rõhutati seevastu uuesti ja uuesti.

Antropoloog Jamer Hunt, The New School-i aserektor transdistsiplinaarsetes disainis, rõhutas oma ettekandes kontrollist lahti laskmise olulisust inimkeskse disaini projektides. Selle asemel, et jääda kinni soovi saada uurimistöö abil teada “lõplikku tõde” (mis kipub iseloomustama antropolooge), enne kui midagi üldse tegema/looma hakkame, soovitas Hunt pigem kohe pihta hakata (mis iseloomustab disainereid).  Tegutsemist võiks seejuures kasutada just ideedeloomise ja –tekitamise praktikana. Tema sõnade järgi hõlmab tegemine avanemist (”Making involves an opening”). Tuginedes oma kogemustele erinevates inimkesksete disaini projektides, julgeb Hunter väita, et väärtuslikud ideed tekivad siis, kui anda transdistsiplinaarses keskkonnas ja meeskonnas võimalus ilmneda niinimetatud tundmatutel teadmatustel (’unknown unknowns’).

Transdistsiplinaarsust rõhutas ka disainiantropoloog Anna Kirah, kes oma küll äärmiselt emotsionaalses, kuid samaaegselt ka südantsoojendavas plenaarkõnes apokalüpsi vältimisest minu usku inimkonda ja selle säilimisse kinnitas. Kirah meenutas meile, et on oluline disainida mitte inimestele, vaid koos inimestega. On oluline nii neid inimesi endid, kui ka teisi seotud osapooli kõikidesse uurimus- ja disainifaasidesse kaasata. Nii tekitame mänguvälja, kus kõik asjaosalised võrdsete partneritena probleemi lahendamisest osa saavad (koosloome ← →  ühisomandus/ co-creation ← → co-ownership). Lisaks tõi Kirah välja antropoloogidele omase alandlikkuse ning soovi ja huvi kõiki inimesi mõista, ka neid, kes meist esmapilgul äärmiselt erinevad tunduvad ning kelle tegusid ja mõtteviisi raske enda jaoks mõtestada on. Kõikvõimalike paremäärmuslike liikumiste valguses rõhutas ta, et on äärmiselt vajalik kaasata ja üritada mõista ka neid, kes hääleõigusest ilma on jäetud, kellega pole räägitud ning keda pole kuulatud. See on tema sõnul kriitiline edasiste konfliktide vältimiseks.

Sarah Pink, tunnustatud antropoloogia professor ning rakendusantropoloog meenutas meile aga üht antropoloogilise lähenemise põhitõdedest – inimesed jäävad alati inimesteks – ebaratsionaalseteks ning tehnoloogiatega improviseerivateks. Järelikult ei peaks disain keskenduma sellele, kuidas loodav tehnoloogia inimesi aidata ning nende käitumist muuta saaks, kuna inimesed kohandavad neid tehnoloogiaid lõpuks siiski vastavalt omaendi vajadustele, tõekspidamistele ning harjumustele. Selle asemel tuleks keskenduda sellele, kuidas luua ja disainida kõikvōimalike praktikate ja väärtustega inimestele ning nende inimeste tulevikule. Erinevate perspektiivide, väärtuste ja praktikate mõistmises, mille põhjalt juba midagi jätkusuutlikku inimestele disainida, peitubki antropoloogia tugevus.

Vahest kõige olulisem mõte, mille konverentsilt kaasa võtsin, on soovitus nii rakendusantropoloogias, disainis kui ka teistes inimkeskse lähenemisega projektides keskenduda alati tegeliku väärtuse loomisele, mitte mõelda numbrite ja projekti rahalise potentsiaali keeles. Enamasti järgneb esimesele keskendudes niikuinii ka teine.  

MIS ON SEE VÄÄRTUS, MIDA MINA LUUA SAAN?

KUIDAS SAAME MEIE MAAILMA TEENIDA?

Tuhat tänu kõigile konverentsi organiseerijatele, esinejaile ja osalejatele, kes konverentsi just selliseks kujunemises rolli mängisid. Kohtumiseni järgmisel aastal Prahas, kus EASA Rakendusantropoloogia seitsmendal konverentsil 25.-27. oktoobril, kui fookusesse võetakse linnaloome teemad.

#WWNA18 #EASAA #whytheworldneedsanthropologists


Kristina Krutop omandas bakalaureusekraadi antropoloogias Tallinna Ülikoolis. Sel aastal lõpetas ta magistriõpingud Kopenhaageni Ülikooli Rakendusliku Kultuurianalüüsi erialal.