Tööõnn on tõsine asi

Viimase poole aasta jooksul olen käinud erinevate ettevõtete ja organisatsioonide kontorites ja näinud, mismoodi  inimesed oma argises keskkonnas tööd teevad. Istuvad laua taga ja vaatavad arvutit? Muidugi. Aga mida nad veel teevad, kuidas teevad ja mida sellest järeldada? Selleks ongi meid, antropolooge, koolitatud märkama esialgu peidetud detaile, mis aitavad meil mõista inimeste käitumist, otsuseid ja valikuid.

Sest nagu söök pole lihtsalt teatud kaloraažiga toitaine, pole ka töö lihtsalt töö: tööaeg ei koosne ainult minutite ja tundidega summeeritavast ajast, vaid sinna on sisse põimitud erinevad vajadused ja funktsioonid ning formaalsed ja mitteformaalsed suhted nii tööandja kui töötaja jaoks. Need mõjutavad meie produktiivsust, töö kvaliteeti, aga ka suhtlust kolleegidega, rahulolu ja vaimset ning füüsilist tervist. Kui meile ei meeldi, hääletame jalgadega ja tööandjale tähendab see suuremat kaadri voolavust, uusi värbamisi, kõrgemaid kulusid. Tööõnn ja -rahulolu on justkui katus, mida tööandja võiks ja peaks erinevate elementidega ehitama piisavalt turvaliseks, ilmastikukindlaks. 

Meil on parasjagu käimas koostööprojekt Tartu Ülikooli etnoloogia ja rakendusantropoloogia osakonna ja Kogo galeriiga, kus uurime kunsti rolli töökeskkonnas. Antropoloogiliste välitööde käigus ehk maakeeli lihtsalt vaatlusi tehes ja inimestega vesteldes pidasin  välitööpäevikut. Õige pea hakkas välja joonistuma pauside ja katkestuste roll inimese emotsionaalse heaolu ja tööviljakuse mõjutajana; seda nii kitsamalt kunstiga suhestumise kui ka laiemas kontekstis.

Jagan päevikust meeleldi üht lõiku: “Kuulsin ühelt töötajalt, et Telia TV tiimist käib seltskond regulaarselt 2 korda päevas pinksi mängimas. Tundub loogiline, sest spordituba on kohe „nende ala“ selja taga ning hea mugav minna. Pidid käima mängimas enne lõunat ja siis kuskil 15 ajal. Kell oli 15 läbi, kui tuli meelde minna vaatama. Mul vedas! Oligi seal 4 inimest, kes pinksiringi tegid. Mingi hetk lõppes mäng ära, nad tänasid üksteist ja läksid ruumist välja. Arvasin miskipärast, et inimesed jäävad veel omavahel jutustama ja n-ö mängust välja elama. Aga ei – nad istusid hoopis laua taha ja hakkasid sõnagi lausumata väga intensiivselt tööle.”

Aju saab uut energiat ja ideid sellest, kui vahepealsesse kontoritöösse plaanida põnevaid pause.
Mängud töötavad alati.

Mingis mõttes ootamatuna mõjunud käik on tegelikult üpris loogiline: tegemist oli tiimiga, kelle silme ees jooksevad tundide kaupa erinevad numbrid ja koodid ning oma töö edukaks lõpuleviimiseks oli neil vaja midagi, mis lubaks ajul teha restardi, värskendaks vaimu. Pausi võtmine oli teadlik võte, mis lõi eelduse intensiivse tööpäeva  lõpuspurdiks. See on vaid üks näide sellest, kuidas igapäevaselt oma rutiinides kinni olles ei pruugi tähelegi panna, kuidas erinevate võimaluste loomine – näiteks sportimine, mängimine, kunst, taimed – laseb meie ajul aja maha võtta, et siis mõne aja pärast uue energiaga töiselt edasi minna. 

Inimesed on inimesed, töötagu nad tehnoloogiaettevõttes või jaeketis, ministeeriumis või muuseumis. Kõikjal on nad osaks ühest organisatsioonist, “hõimust” ja selle kultuurist. Antropoloogia uuriski just alguses vanu hõime, kuid sarnased sotsiaalsed ja ka võimusuhted joonistuvad välja ka tänapäeva organisatsioonikultuuris. Kui see kultuur on hoitud ja sellesse panustatakse, ei pruugi me igapäevaselt oma õnnetunnet tingimata märgatagi, sest asjad jooksevad loomulikult ja rahulikult. Frustratsioon aga annab endast märku ning nutika juhi ja tööandja roll on mõista, mis teeb just tema töötaja õnnelikuks. 

NB! Kui need näited sind kõnetasid ja sul tekkis soov ka oma organisatsiooni läbi antropoloogi nutika kõrvalpilgu vaadata, siis tutvu meie erihinnaga testimisfaasis teenusega ja KUTSU ANTROPOLOOG KÜLLA!